Tuesday, September 12, 2017

Filmiarvustus: Martin Scorcese "Vaikus"

Siim Rahnu

Martin Scorcese "Vaikus" ning Endo Shusaku samanimeline raamat[i] esitab provokatiivseid küsimusi. Film käsitleb küll ajaloolist märterlust Jaapanis, kuid teemapüstitus on kohati talumatult tänapäevane. Usust taganemine taolistes olukordades võib olla andestatav, mõistetav ja täielikult arusaadav, aga mitte mingil juhul pole see kangelastegu, nagu endine isa Ferreira seda oma endisele palvevennale esitab.

Minule, katoliiklasena, pakkus "Vaikus" aga ka kahte mõtlemapanevat momenti, mida režissöör Scorcese sugugi silmas ei pruukinud pidada (võib-olla Endo Shusaku pidas). Filmi esimene kolmveerand kujutab väga võikalt, kuid tõetruult Jaapani märtrite, misjonäride ja ilmikkristlaste kannatusi. Ajalooliselt on säärased sündmused tõepoolest aset leidnud ja üsna sarnaselt leiavad aset ka tänapäeva Lähis-Idas. Tuhanded kristlased elavad pidevas hirmus tagakiusamise pärast. Jaapani kristlased 16. sajandil niisamuti - pidev hirm, et sinu enda riik sind sulle kõige olulisema pärast (läbi võika piinamise) hävitada  üritab.

See teadmine tekitab minus põhjatu tänulikkuse. Eesti kristlasena on lihtne oma mugavas tugitoolis mõne seaduse või meedia suukorvistamise üle kurta, kuid "Vaikus" meenutab, mil moel meid tegelikult kummalisel põhjusel tõeliste kannatuste eest hoitakse.  Justkui kurdaksin vistriku üle, kui kõrvalpalatis amputeeritakse jäsemeid. Jesuiidi preestrid oleks elanud ilmselt head ja vaga elu, kui nad oleksidki jäänud Portugali, aga see pole see, mida Kristus oleks teinud.

"Vaikus" spekuleerib nende küsimuste üle, millele teoloogid on ammu vastust otsinud (ja minu arvates nii mitmedki on selle ka leidnud - nt C.S Lewis). Miks lubab Jumal kristlaste kannatusi ja miks ta on vaikne? Ehk teisisõnu - miks Jumalat kodus pole? Paraku tundub "Vaikuse" pakutav vastus olevat üllatavalt utilitaristlik. Paljude elude huvides võib ja peab enda uskumused ametlikult hülgama, sest Jumal näeb meie südamesse. Selline käsitlus hülgab paljuski selle, milles tegelikult kristlus seisneb. Taolisel juhul väärtustame maapealset elu ja kannatustevaba olesklemist rohkem kui igavest elu. Aga selle filosoofia mõistmist olekski ühelt irreligioosselt inimeselt pisut palju tahta. Seda enam, et vahel pole ka kristlasel endal seda kerge mõista, veel raskem on sellega leppida. Tänapäeval veel vähem, sest postmodernne inimene väldib nii enda kui ka teiste kannatusi iga hinna eest (kui need ei ole just enda parema väljanägemise või karjääri nimel kogetud). Mõistan jällegi, et soojas tugitoolis on seda mõttelõnga kerge veeretada.

Miks tunneb siis Jaapan ja kogu maailma ajalugu niivõrd palju märtreid ja kristlasi, kes ei taganenud? Kas pole ühtede elude päästmine ja piinade vältimine mõnituseks nendele, kes surid, Roosipärg taskus ja agonaalne valu kehas? Halastus? Jah, aga ainult siis, kui me unustame hinge ära. Sinnamaani paraku "Vaikuse" filosoofia ei ulatu. Polegi imestada. Kannatus (ja mitte ainult kuuma veejoa käes piinlemine, vaid ka füüsiliselt talutavamat sorti kannatus) on midagi sellist, mida tänapäeva isend peab surmast hullemaks. Surma peab ta grammike vähem hullemaks, kuid siiski väga hulluks. Kui hinge või teispoolsuse komponent siit välja jätta, ongi elu sama trööstitu ja sünge kui "Vaikus" - ainult keha jubedad kannatused ja Jumal, keda pole kunagi kodus - on ainult vaikus.

"Vaikuse" lahendus aga kihab skisoidsusest - kuidas saab ristiusust lahtiütlemine ning Kristuse kuju peal trampimine olla kuidagi kristlikult õilis tegu? Tegu ei muutu heaks, kui kavatsus on hea. Seda, et inimese usk on nõrk, saab igal kujul mõista. Inimese hirm ja agoonia on samuti arusaadavad. Ka taganemist selles kontekstis saab hoomata. Ometigi pole aga see mitte kuidagi kangelaslik ega õilis - andestatav küll, aga mitte kangelastegu. Juba varakristlus tunneb kristlasi, kes inkvisitsioonihirmus usust taganesid ja hiljem tagasi pöördusid. Ja see on igati mõistetav, sest nagu kirjutab ka C.S Lewis, siis pole inimesed sugugi samamoodi vaimselt relvastatud, vaid omavad erinevaid iseloomuomadusi.[ii] Mis ühe jaoks on kerge, nõuab teise jaoks tohutult trenni. Argpükslik ususttaganeja Kijichiro, ei tundunudki raamatu/filmi lõpuks enam nii argpükslik. Olgugi, et ta taganes usust igal ähvardusel, tahtis ta pihil andestust ka siis, kui ka algul vankumatuna näiv preester ise oli alla andnud. Portugalis oleks Kichijiro olnud vaga ja õiglane mees, aga tema pidi olema just seal ja täitma just seda rolli, mis tal oli  - reeturist kahetseja oma. Preester nägi ennast Jeesusena ja Kijichirot Juudana, aga lõpuks ei olnud ta enam selles positsioonidejaotuses kindel. Me oleme varmad hukka mõistma ja ei näe sageli metsa puude taga ning unustame, kui kergelt meie enda paat võib tegelikult ümber minna.

Teine mõõde, mille kujutamist siinkirjutaja hindab (lisaks Jaapani märterlusele), on küsimus: Mis on see fumi-e meie igapäevases elus, siin ja tänapäeval? Meid ei piinata ega kiusata taga, vähemalt kindlasti mitte võrreldavalt Jaapani või Rooma inkvisitsiooniga. Isegi, kui meilt on lapsepõlves (või ka hiljem) midagi ära võetud, löödud või ähvardatud sotsiaalmeediasse pandud kirikupildi eest, siis ei kannata see võrdlus ometigi mingit kriitikat.

Mis siis on minu jaoks see fumi-e, kuhu ma (vahel ka igapäevaselt) astun? Mis on see koht, kus mina hülgan argpüksliku Kichijirona Jumala? Olgugi, et ma ei sülita pühapildile ega talla risti peal. Asjaolud on tegude puhul määravad ning sageli määravad ka tegude suuruse. Kui otsest surmahirmu pole, on ka väiksemana tunduv tegu suurema kaaluga. Kas see on mõni ebapuhas mõte, laiskushetk ja enda kohustustest kõrvale hiilimine? Mõni naisele, õpilasele või töökaaslasele närviliselt nähvatud lause? Äkki on see loobumine vestlusest, kus saaksin kellelegi Jumalast rääkida?  Millal ja kuidas hülgan mina Jumala? 

Kus on siis hea uudis selles vaikuses? Vaikuses, kus me toimime ikka nii, nagu toimime, ja ei ole hoolimata palvest justkui suutelised end muutma? Hea uudis on, et hetkel, mil me seda taipame, oleme juba paranemisega algust teinud. Hetkel, mil teostan südametunnistuse läbikatsumist ja tunnen ära tuttavad olukorrad, olen ma juba alustanud. Kui põlvitan Kijichirona pihitoolis-, olgugi, et preestrile võiks vahel oma pihti lindistada ning talle seda iga nädal uuesti mängida-, olen astunud sammu paremuse suunas.

See, mis tundub vaikusena, ei pruugi seda sugugi olla. Kahtlused ei ole alati halb märk. Ka kahtluste kaudu tahab Jumal, et me temaga räägiksime ja kahtluste kaudu liigume sageli talle lähemale. Suur kehakaal annab põhjuse trenni teha ja enda elustiili muuta - kahtlused ja justkui vaikus, annavad võimaluse küsida ja lõpuks ka vastuseid leida. Ja veel, ei tasu ära unustada, et me pole sel teel üksi. Juba enne meid on tuhandeid mehi ja naisi, kes on seisnud samal teelahkmel. Meil on ema Maarja, kõik inglid ja pühakud, kuid ka tavalised inimesed meie keskel, kes aitavad meid igapäevaselt Jumalale ligemale. Vahel annavad vastuseid ka need inimesed meie elus, keda  ei oskaks Jumalaga kuidagi seostada (peale selle, et tegelikult on ka nemad samast isast). Kuulasin hiljuti raadiosaadet, mis rääkis religioonist nõukogudeaegses filmikunstis. Üllataval kombel oli neid filme mitmeid, kus see teema sees oli. Muidugi oli tegemist ka anti-religioosse propagandaga, aga neid häid sõnumeid oli ka sealt võimalik välja lugeda. Jumal kõneleb meiega kõige ootamatuteski olukordades ja uskumatuna näivates situatsioonides.



[i] Endo, S. 2009. Vaikus.
[ii] Lewis, C.S; Lihtsalt kristlus. 2007. Kirjastus Logose tõlge, lk 210-213.

No comments:

Post a Comment