Friday, September 15, 2017

Kuidas minust katoliiklane sai? Grete lugu

Kirjutab Grete Kangur. Gretel on ka enda blogi https://eludystooniaga.wordpress.com/

Minu teekond katoliku Kirikusse on olnud seiklus, kuid olen Jumalale väga tänulik,et ta on mind siia toonud. 

Minu esivanemad olid pühendunud luterlased. Seevastu minu vanemad, nõukogudeaegsed inimesed, usku niivõrd kalliks ei ole pidanud. Lapsepõlvest mäletan, kuidas vanaema mulle “Meie isa” palvet õpetas ja 90ndate alguses, kui kirikud avanesid ning muutusid populaarseks, ristiti mindki Jõhvi luteri kirikus. Teismeliseeas olin Jumala peale solvunud, et kui ta tõesti olemas on, siis miks mina haige olema pean? Pöörasin Jumalale selja ja elasin oma parema ära nägemise järgi. 

Läbivaks jooneks kogu minu loo juures on olnud objektiivse tõe otsing. Esimesed eksistentsiaalsed küsimused tärkasid gümnaasiumis filosoofia õppeaines J. Gaarderi “Sofie maailma” lugedes. Seal oli kirjeldatud erinevate filosoofide vaatenurki ja isegi kui ma sel ajal suurt midagi sellest aru ei saanud, tekkis mul mõte, et tõde ei saa ju relatiivne olla? Kusagil peab olema objektiivne tõde. Kus küll? Seda ma veel ei teadnud. 

Oma 24. sünnipäeval, mõistsin, et pean oma elustiili muutma, ning minu sees kasvas vastupandamatu soov hakata kirikus käima. Mul ei olnud eriti aimu, millised kirikud olemas on, kuid mõne aja möödudes kutsusid tuttavad mind Elu Sõna kogudusse. Kohtasin seal väga palju toredaid ja armastusväärseid inimesi, olen neile väga tänulik selle aja eest. Mina aga soovisin Jumalast rohkem teada, mida rohkem ma lugesin ja mediteerisin, seda rohkem ma igatsesin. Olin avastanud põhjatu kaevu. Lugesin palju kristluse teemalisi raamatud ning alustasin õpinguid Tartu Elu Sõna Piiblikoolis, pärast seda suundusin edasi Uppsala Piiblikooli. Seal oli kohustuslik sõita välismisjonile ning mina soovisin minna Indiasse. Teenisime Kalguttas ja selle ümbruses ning külastasime ka Püha Ema Teresa kodu ning tutvusime tema alustatud teenistusega. See puudutas mind väga. Samuti juhtusime seal  olles rääkima õde Gertrudiga, kes oli üks esimestest Ema Teresa õdedest ning ta kinkis meile kõigile roosikrantsid. See roosikrants on tänaseni mulle väga armas. 

Rootsist tagasi tulles otsustasin jätkata õpinguid Uppsala Elu Sõna poolt Iisraelis korraldatud kursusele “Israel Total”. See kursus sai kogu minu loo juures võtmesündmuseks. Iisrael oli minu jaoks saanud väga oluliseks, samuti juudid (Elu Sõnas on tugev pro Iisrael õpetus). Ma olin selleks ajaks juba 5 korda Iisraeli käinud ja nüüd läksin kolmeks kuuks. Elasin Jeruusalemmas Õlimäel araablaste keskel ühe tuttava misjonäri juures. Kusjuures tema naabriteks olid 60ndatel elanud ja tegutsenud Maria õed Saksamaalt, tänaseks päevaks on see maja küll Saksamaa protestantide hallata.

Kursusel külastasime Iisraelis Piibliga seotud paiku ning tutvusime sügavamalt sealse kultuuriga. Õlimäel elades hakkasin palvetama, et Jeesus mind Tõe juurde juhataks, ma tahatsin ikka väga teada, mis on Tõde? Selleks ajaks olin aru saanud, et Sola scriptura vaatepunkt ei ole vettpidav. Ühel päeval külastasime karmeliitide kloostrit Petlemma lähedal ja seal olles kogesin Jumala kohalolu nii tugevasti, et ma ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida. Ma tundsin nii suurt pühadust ja iseenda väärtusetust ning patust olemust, kuid vaatamata sellele, ma teadsin, et Jeesus armastab mind väga.

Sellest päevast alates hakkasin rohkem uurima katoliku Kiriku kohta, samal ajal olid ka minu õde ja õemees pöördumise protsessis ning me hakkasime selle üle arutlema. Nende lugu on küllaltki sarnane minu omale. Minu õde avastas kiriku teismelise eas. Tõeotsingud algasid teoloogia õpingutega Tartus. Kolisime koos Uppsalasse. Kirikuajalugu oli see, mis kandis võtmerolli nende pöördumisel katoliiklusesse. 

Augustis 2015 olin valmis oma esimesele Missale minema ja esimesest hetkest, kui ma Kirikusse astusin, teadsin, et siit ma leian Tõe, mida ma saan usaldada. Psalmgi, mida sel päeval korrati, oli: “Tulge ja maitske, sest Issand on hea”. Ma ei olnud kunagi varem Jeesust nii reaalsena ning tema armastust nii sügavalt kogenud, kui tol augustikuu päeval Tartu Katoliku Kirikus. 

Samuti on minu teekonnal on olnud suureks mõjutajaks minu tervis, mistõttu olen pidanud ümberhindama oma väärtuseid ning selle, mis elus tegelikult oluline on. Mul kulus palju aastaid enne, kui ma suutsin iseendaga rahu sõlmida, kui ma suutsin näha oma kannatuses võimalust olla Jeesusele lähemal, kogeda, mida tema koges. Kannatust, alandust, hülgamist, valu. Katoliku kirik õpetas mind nägema, et minu kannatused on vaid teekond rahusse, et Jumal on alati minuga, ta hoiab, kaitseb, juhib ja aitab ning seeläbi olen saanud ülisuurte armude osaliseks, mille eest olen lõputult tänulik.

Kannatused ja Tõe janu on viinud mind Jumalani, kuid kas saabki olla tõelist armastust ilma kannatusteta?


No comments:

Post a Comment