Wednesday, September 20, 2017

Mõtisklus: Tõe hiilgus

Heido Trofimov
"Isegi deemonite õpetus, millega nad annavad juhiseid oma prohvetitele, sisaldab mõningaid tõdesid, et nende abil see muuta vastuvõetavateks. Sest et mõistuse petab valet omaks võtma vale sarnasus tõega, samamoodi nagu tahte ahvatleb kurjale kurja väljanägemine headusena." - Aquino Toomas, Summa Theologica

See oli ühel augustikuu õhtul, kui istusime paari sõbraga Tartu kiriku aias ja arutasime maailma asju. Olime ühel meelel, et lääne-euroopas toimub moraalne allakäik, samas kui ida-euroopa riigid on (nagu meile tundus) suutnud säilitada midagi enda identideedist, pean silmas eeskätt religioosset identiteeti.

Aga see põhjustas järgmise paradoksi: ometi olid just ida-euroopa riigid ligemale kolmveerand sajandit köidetud ateistlik-kommunistliku impeeriumi külge, mis õpetas valet ning surus maha teisitimõtlemise.

Vastus tundus meile jällegi selge, ütlesime selle välja peaaegu samaaegselt: nõukogude impeeriumi vale oli lihtsalt nii ilmne. Kommunismi vale, mis on “kõikide hereesiate süntees”, ei saanud jääda märkamata inimestele, kellel oli kujunenud välja mingi arusaam tõest. Vähemalt ei saanud see nende meelt lõplikult mürgitada.

Kui selge vale on ohutum kui poolik tõde, tähendab see ehk mingis mõttes ka seda, et kõige ohtlikum õpetus on selline, kus kõik on peaaegu õige. Sest kui vahe tõe ja vale vahel on väike, tekib inimesel kiusatus seda lihtsalt eirata. Me ei taha ju näida asjatute pedantidena. Aga probleem pole üksnes selles, et väike erinevus lõpuks akumuleerub ja muutub järk-järgult ning märkamatult suureks erinevuseks. Ei, probleem on selles, et ka väikene tõest loobumine on siiski tõest loobumine.
 
Tänapäeval õhutatakse meid isegi suurimas patus ja vales keskenduma mõnele heale ja tõesele elemendile, mis suure vale sisse võib peidetud olla. See võib näida õilsa, sildasid loova kavatsusena, aga peame olema ettevaatlikud: kui see viib patu ignoreerimise ja vale mahendamiseni, osutub see lõpuks silla ehitamiseks Saatana juurde. Jeesus oli konkreetsem. „Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori,“ ütles ta, aga „tõde vabastab teid“ (Johannese 9:34,32). 

Kui asja niimoodi vaadata, mõistame ehk ka muistse Kiriku rangust doktrinaalsetes küsimustes ja väsimatut indu selguse otsimise nimel. Tänapäevasele mõttelaadile tundub see mitte üksnes pedantse, vaid fanaatilisena: mis vahet seal on, võidakse küsida, et õpetused on pisut erinevad, kui nad enam-vähem siiski samad on? Aga see on paganlik mõtlemine, mida ei saa ühitada kristlusega, mis nõuab meilt kuumust või külmust, kuid põlgab leigust. Tõde on meie valguseks: kuidas saaksime me teadlikult olla nõus tema tuhmumisega, isegi väikesega?

Katoliiklaseks olemine tähendab jällekord eraldumist sellest, mida mittekristlik maailm läänes tunnistab ja heaks kiidab. Kuid mõnikord tundub mulle, et ka heade ortodokssete katoliiklaste toimetuleku mehhanism on minna maailmale nii lähedale, kui vähegi võimalik. Me ei tagane tõest, kuid sisimas oleme isegi seadnud maailma standardiks, aktsepteerime end veidrate ja alamatena ning otsime viise, kuidas maailmaga vähem vastuollu sattuda. Tihti ei saa ma lahti tundest, et isegi mõned kõrged kirikutegelased kaitsevad Kiriku õpetust väikese piinlikustundega.

See kõik võib olla paratamatu, aga kui teisiti asjad oleksid, kui meie, katoliiklased, oleksime tõe üle uhked! Kui Kiriku õpetus oleks meile entusiasmi allikaks, mitte tüliks ja ebameeldivuseks, mida me ei oska maailmale seletada. Kui pühadus oleks meie standard.

Möönan, et siinkirjutajat ei saa pidada selles küsimuses teistele eeskujuks. Aga kas ei ole mitte kõik, mida me selleks vajame, üksnes see: võtta Kiriku õpetust tõsiselt, justkui sõltuks sellest meie igavikuline saatus?

No comments:

Post a Comment