Wednesday, September 27, 2017

Raamatuarvustus : Graham Greene "Vägi ja au"

Kirjutab Kristiin Lääts

Romaani pealkiri "Vägi ja au" tuleneb autori Graham Greene´i (1904-1991) lemmikkirjaniku T.S. Elioti luuletusest, mille peategelased ei suuda usu hüljanud maailmas kuidagi meenutada Meie Isa palve lõppu: "Sest Sinu päralt on riik...".  Tegemist on üsnagi omapärase raamatuga, arvestades, et ka kirjanik ise on katoliiklane. Ent kuna ta ei kujuta preestriseisust just mitte kõige auväärsemal viisil, pidas Vatikan romaani vaimulikuseisust solvavaks ning lisas selle koguni katoliiklastele keelatud raamatute nimekirja. Keeld tühistati hulk aastaid hiljem ning paavst Paulus VI ütles kirjanikule, et luges tema romaani "Vägi ja au" huviga.

Tõepoolest, raamat tekitab palju mõtlemapanevaid küsimusi, mis võivad olla nii huvitavad kui ka häirivad. Romaani "kangelane" on viskipreester, kes Mehhiko suure usulise tagakiusamise ajal 1930ndatel oma kodumaal pagenduses elab. Peale Kiriku repressioonide algust, langes ka preester, mitte võimude, vaid iseenda küüsi, uputades end pudelisse, mille tagajärjel ühe meeleheite ja üksinduse hoo ajal lapse soetas. Pidevas kinnivõtmise hirmus, põgenedes siit ja sealt, otsib ta võimalusi oma preestriametit vähekenegi rakendada. 

Autor kujutab preestrit äärmiselt tõetruult - kõigi oma inimlike hädade ja pahedega, väga kaugel sellest, et pühakuna näida, kuigi ta oli üks väheseid, kes vaenulikule režiimile ei allunud. Viskipreester ise näeb end kõrvalt täiesti ausameelselt ning annab tunnistust omaenda ebapuhtast olekust. Samamoodi märkab ta kõiki oma nooruspõlve pahesid: ülespoole pürgimine, enesenautlemine, austusavalduste otsimine, kõrkus... Ta mõistab tõesti selle tühisust ja iseenda silmakirjalikkust, ent sattudes romaani vältel hetkeks heaolu keskele, tunnetab ta, et on kohemaid valmis samasuguse elu juurde tagasi pöörduma. 

Siin oli üks neist punktidest, mis mind isiklikult häiris. Viskipreester küll kõneles Jumalast ja tema armust hästi, aga ise ta sellesse ei uskunud või väitis, et see pole tema jaoks. Kirjanik oleks justkui täiesti ära lõiganud Jumala armu parandava töö inimese hinges. Preester jäi lõpuni oma inimlike pahede ja heitluste kätte. Kuni viimse hetkeni, mil ta kartis meeletult surma, ja just valu... 
Nagu juba mainitud, nägi preester selgesti, kui hädine ja haletsusväärne ta on, lootes siiski kusagilt pääsemist. Pean silmas nimelt seda, et romaan oli suuresti kirjutatud inimlikust aspektist, kuna ei mingit üleloomulikku armu sissevalamist inimhinge mõne vooruse või julguse või halastuse näol ei lasknud autor väga palju sündida. 

Oli muidugi hetki, kus preester nägi näiteks teda reetvas mestiitsis samuti Jumala poolt lunastatud hinge ning ta ei suutnudki tema peale viha kanda, kuna ta mõistis süvitsi vaeste patuste inimeste olukorda ja vajadusi. Samuti nägi ta teda mitmel korral kinni võtnud leitnanti hea inimesena ning tegelikult ta ei mõistnudki kedagi hukka peale iseenda. Samuti need väiklased hirmud, soovid, ihad, mis teda pidevalt valdasid, on meile kõigile ju nii tuttavad... Greene laskis preestril näida inimlikust väiklusest täiesti läbiimbununa, kellele pealtnäha ei olnudki määratud muutuda. Kummalisel kombel tundis preester aga just vangistuses olles ühtekuuluvustunnet kõigi teiste kongikaaslastega jubedalt lehkavas kitsas puuris. Seda tunnet on kirjeldanud ka teised, näiteks Jean-Paul Sartre, kes kinnivõetuna vanglas samalaadset ligimesearmastuse puhangut koges. 

Ent kuigi viskipreester vaatas enamjaolt kõigi teiste peale andestava ja aidata püüdva pilguga, ei suutnud ta mitte kuidagi seda iseenda puhul rakendada, ka kõik tema patukahetsuse vormelid näisid olevat tühised.

Ma arutlesin iseeneses, et kui selline preester ilmukski Jumala ette, siis ma ei usu, et ta oleks hukka mõistetud ja ära neetud, nagu ta ise endast arvas. Võib olla saab justnimelt siin Jumala kõige suuremat armu näha. Inimene on ja jääb haletsusväärseks patustajaks, isegi kui ta on preester: võimujanu, ihad, kõrkus, hirm, väiklus, omakasu, umbusk... Kuid ometi näeme, et viskipreester siiski armastas Jumalat ja samuti oma ligimest. Alati oli ta valmis abistama, isegi kui ta alguses pidi kõhklema, suutes igas inimeses näha Jumala palet. Jumala armust annab tunnistust ka tema lõpuni hoitud kannatlikkus, tema leppimine, tema valmisolek jagada hingedele päästvaid sakramente omaenda eluga riskides. Ma arvan, et just see on see, mida Jumal tegelikult otsib. Ta teab ju, et oleme põrm - üksnes Jumala arm loob meid suuteliseks tegema head. Igaüks võib end ära tunda selles preestris, seetõttu ongi viskipreestri hea tahe võib olla kõige olulisem. Ka Leitnandi hea tahe, sest ka tema tahtis viimselt head oma arusaamade järgi, soovides kõrvaldada selle institutsiooni, mis inimestele niivõrd palju õnnetusi kaela toob... Aga Jumal on Kohtumõistja. 

Mõtisklesin preestri ahastuse üle, mille põhjustas fakt, et ta armastab oma patu vilja - oma tütart, ning kuidas ta muutis seetõttu pihi juba ette enda jaoks kehtetuks. Ent arvan need olevat kaks eri asja. Mulle tundub, et ta pidigi armastama tütart, kes oli tema niuetest sündinud. Ka Jumal armastab meid, aga vihkab pattu, mida teeme. See tegu oli jõle, aga laps, kelle hing on tegelikult viimselt Jumala armastuse vili - ja teda armastada, kuna ta on ju oma ihu ja veri - see tundub mulle enam kui loomulik. Hirmus ja ängistav oleks siis, kui ta oleks tüdrukut vihanud. Ainus, mida peab vihkama, on patt. Parandagu mu nägemust Jumal, kui ma eksin. Ma sain aga preestrist otse loomulikult aru ja tundsin kaasa tema sisemistele heitlustele. Ka mina ilmselt mõistaksin end samamoodi süüdi... Ja see oligi kõige hullem, et tema ise ei saanud oma süükoormat maha panna, vaid pidi seda kandma kuni surmaareenini. Meie, kes läheme nii kergekäeliselt pihile, kui oleme midagi valesti teinud, ja ainult Jumal teab, kui suurel määral Teda solvanud, saame nii lihtsalt lahti oma patukoormast... Tänu Jumala meeletule armule, mida preester endale justkui keelas. 

Talle ei antud aga isegi võimalust pihtimiseks. Romaani lõpus jäetigi ta omapäi, täiesti iseenese hooleks. Tema kinnivõtnud leitnant oli nõus täitma preestri viimse palve: piht. Leitnant pöördus seega linnas oleva ainsa preestri padre José poole, kes oli alistunud võimumeeste nõuetele ning abiellunud. Ka tema heitles sisemiselt, arvates end olevat äraneetud. Pealegi oli tema naine ilmselt veel hullem türann kui sealsed võimukandjad. Ent kuna preestripitsat on kustutamatu - seda teadis nii viskipreester (kelle nime muide romaani käigus ei avaldatagi) kui ka abielus padre José, kes oli kogu külarahva naerualuseks ja väikeste laste mõnitamise märklauaks. Abikaasa keelas pilkavalt preestril oma ammuunustatud kohustusi täita. Inimlikult saab aru ka tahtejõuetust padre Josést, ent siin on tõesti üks romaani masendavamaid kohti: kui padre José ütleb, et noh, tundub, et vist siis ei saa;  ja allub oma naisele nagu Aadam Eevale... 

Samuti tundus mulle veider viskipreestri käsitlus patu "ilust", millega ma ei saanud päriselt nõustuda, kui ainult selles mõttes, et patu läbi saab Jumala arm üha enam nähtavaks ja tajutavaks, kuid "ilu" ja tema arutelu selle üle, oli küllaltki originaale.

Peamine mõte, mis mulle romaanist esile kerkis oli siiski see, et inimene jääb nõdraks ja hädiseks kuni surmani. Voorused ja üleloomulik elu tulevad ainuüksi Jumalalt, need ei ole inimese enda teene, kes on rikutud, kuid mitte täienisti - seda näitasid viskipreestri mitmed head teod ja hea tahe... Me oleme sellised, nagu me oleme: inimlikult nii mitmel moel väiklased, aga Jumal võib ka sellega imet teha.

Kurb, et seda Jumala armu ei olnud kirjanik rohkem romaani sisse kirjutanud. Ent eks see jääbki meie enese kujutlusvõime teha. Et meie üha enam laseksime sellel armul enda sees tegutseda ega elaks omapäi iseenese segadusse viivate ettekujutlustega, vaid annaksime end täielikult üle armulisele Halastusele, kes on piiritu...

No comments:

Post a Comment