Friday, September 8, 2017

"See oli nii rõõm kui ka koorem": katkeid intervjuust Benedictus XVI-ga

2016. aastal avaldati intervjuraamat emeriitpaavsti Benedictus XIV-ga. Avaldame intervjuust mõned väljavõtted.

Paberkujul saab raamatu tellida amazonist. Osa raamatust saab lugeda google'i e-raamatu eelvaatena.











Miks te ei nimetanud end Johannes Paulus III-ks?

Ma tundsin, et see oleks sobimatu, sest seal oli seatud standard, millega ma ei saanud võrdne olla. Ma ei oleks saanud olla Johannes Paulus III. See oli teistsugune karakter, lõigatud teistsugusest riidest; minul oli teistsugune karisma, või pigem karisma puudumine.

Äkitselt: Kristuse vikaar maa peal. Mida te enda sees tundiste?

Jah, oli mõte: ei, ma vajan talt veel rohkem abi. Kes teab: ma ei ole tõesti see inimene. Aga kui ta paneb ikke minu õlgadele, peab ta ka aitama mul seda kanda.

Te rääkisite kardinalide hääletusest kui "giljotiini" langemisest. Kas te hiljem kahetsesite seda?

Ei, tunne oli just selline, nagu giljotiin.

~

Üle kahe aastakümne olite te paavsti lähim abiline, ning üle poole oma elust olite te teoloogiliselt seotud Peetruse ametijärglase esmaseisusega. Kas oli midagi, mida te eriti otsustasite vältida, pärast enda valimist paavstiks?

Oli positiivne otsus seada Jumal ja usk keskmesse. Mulle oli tähtis ka seada pühakiri esiplaanile. Ma olin teoloogilise taustaga ning ma teadsin, et minu tugevus, kui mul on mõni tugevus, on kuulutada usku positiivselt. Nii et üle kõige tahtsin ma õpetada Pühakirja ja Traditsiooni täiuses.

Aga jällegi: tähtis ei ole mitte ainult see, mida keegi teeb, vaid mõnikord on see, mida ei tehta, isegi tähendusrikkam. 

Mida ma saan öelda? Ma teadsin, et sellest ei tule pikka pontifikaati. Et ma ei saa ühtegi pikaajalist projekti lõpuni viia, ning et ei tule ühtegi tähelepanuväärset initsiatiivi. Eriti mitte midagi sellist, nagu uue Kirikukogu kokku kutsumine; kuid ma suutsin tugevdada sünodilist elementi, ning ma tahtsin seda teha.

Endine nuntsius, Karl Josef Rauber, keda te tundsite juba Kirikukogust, ütles teie kohta: "Joseph Ratzinger on absoluutselt ausameelne õpetlane, aga teda huvitab ainult teadus ja kirjutamine."

[Naerab]. Ei, see pole muidugi tõsi. See ei töötaks. Peab tegema palju praktilisi asju, ning need toovad rõõmu. Külastama kogudusi, vestlema inimestega, pidama kateheesi loenguid, juhatama igasuguseid kohtumisi. Koguduste külastamine on eriti armas komponent; need teevad su õnnelikuks. Ma ei olnud kunagi ainult professor. Mingil juhul ei saa preester olla ainult professor. Kui ta seda oleks, eiraks ta enda kutsumust. Preesterlikud kohustused hõlmavad alati mõningaid karjase ülesandeid, natuke liturgiat, ning ka vestlemist. Võib-olla olen ma liiga palju mõelnud ja liiga palju kirjutanud, see võib tõsi olla. Aga ei ole tõsi väita, et see on kõik, mida ma olen teinud.

~

Mõndades ajalehtedes räägiti isegi väljapressimisest ja vandenõust [paavstitoolist loobumise kohta] 

See kõik on täielik jama. Ei, tegelikult oli tegu lihtsa asjaga. Ma pean selle kohta ütlema, et keegi arvas, mistahes põhjusel siis, et ta peab Kiriku puhastamiseks skandaali üles kütma. Kuid keegi ei ole mind šantažeerinud. Kui seda oleks üritatud, ei oleks ma läinud, sest ei tohi lahkuda sellepärast, et sulle survet avaldatakse. Asi ei ole ka selles, nagu ma oleksin teinud tehingu või midagi muud sarnast. Vastupidi, sellel hetkel valitses (tänu Jumalale) tunne, et raskused on ületatud, ning meeleolu oli rahulik. Meeleolu, milles tõepoolest oli võimalik enesekindlalt juhtimine järgmisele inimesele üle anda.

Üks vastuväiteid on, et paavsti amet sai tagasiastumise tõttu sekulariseeritud; et see ei ole enam unikaalne amet, vaid amet nagu iga teinegi.

Ma pidin seda küsimust aktsepteerima ning mõtlema selle peale, kas funktsionalism tungib täielikult paavstlusesse sisse või mitte. Kuid sarnaseid samme oli juba piiskopkondades tehtud. Varasematel aegadel ei lubatud piiskopidel tagasi astuda. Oli palju piiskoppe, kes ütlesid, "Ma olen isa ja selleks ma jään", sest sa ei saa lihtsalt lõpetada isaks olemist; lõpetamine on funktsionaliseerimine ja sekulariseerimine, midagi ametiasutustele omast, mitte piiskopile.

Sellele pean ma vastama: isegi isa roll lõppeb. Muidugi ei lõpeta isa isaks olemist, kuid ta vabastatakse teatud kindlatest kohustustest. Ta jääb isaks sügavas, sisemises mõttes, teatud kindlas suhtes, kuhu jääb vastutus, kuid mitte igapäevased ülesanded kui sellised. Nii oli see ka piiskoppide jaoks. Sellest ajast peale on tavaliselt mõeldud, et ühelt poolt on piiskop sakramentaalse missiooni kandja, mis jääb seesmiselt siduvaks, kuid teiselt poolt ei pea see teda igavesti tema ülesannete juures hoidma. Ning nii ma arvan ka, et on selge, et Paavst ei ole supermees ning tema pelk eksistents ei ole piisav, et tema rolli täita; pigem ka tema täidab ülesandeid. Kui ta tagasi astub, jääb ta sisemises mõttes kandma vastutust, mille ta võttis, kuid mitte ülesandeid. Kui sellest nii mõelda, siis on arusaadav, et Paavsti amet ei ole kaotanud midagi oma suurusest, isegi kui ameti inimlikkus on ehk selgemini näha.

~

Kas selle uue sisemise lõhe, mis siis Kirikus algas ning põhiolemuselt siiamaani kestab, võib lugeda Kirikukogu traagiliseks osaks?

Ma ütleksin nii, jah. Piiskopid tahtsid usku uuendada, seda sügavamaks muuta. Kuid teised jõud töötasid kasvava tugevusega, eriti ajakirjanikud, kes tõlgendasid mitmeid asju täiesti uuel moel. Lõpuks inimesed küsisid, et kui piiskopid saavad kõike muuta, siis miks me kõik ei või seda teha? Liturgia hakkas kokku varisema ning isiklikesse eelistustesse vajuma. Selles osas võis varsti näha, et see, mida algselt sooviti, juhiti minema teises suunas. Alates 1965. aastast olen ma tundnud missiooni selgitada, mida me tõeliselt tahtsime ja mida me ei tahtnud. 

~

Kas Euroopa maailmajao taaskristianiseerimine võtab sadu aastaid aega? Kas te petsite ennast sellega, et seal nii palju usku kuulutasite?

Ei tohi evangeeliumi kuulutamist lihtsalt lõpetada. Iidsetel aegadel näis see täiesti absurdne, et paar juuti läksid välja ning tahtsid kristlusele võita suurt, õppinud ja teadlikku kreeka-rooma maailma. Alati on ka suuri läbikukkumisi. Me ei tea, kuidas euroopa edasi areneb, või mil määral on see endiselt euroopa, kui selle struktuuri täidab uus ja erinev kiht inimesi. Aga kuulutada seda Sõna, millel on vägi iseenesest, ehitada tulevikku, kus inimeludel on mõte, see on sõltumatu igasugusest edu kaalutlustest, ning on absoluutselt vajalik. Apostlid ei saanud läbi viia sotsioloogilisi uurimusi, mis juhtub või ei juhtu, vaid nad pidid usaldama selle Sõna sisemist jõudu. Alguses liitus väga vähe, madalamat päritolu inimesi. Kuid ring kasvas. Muidugi on võimalik, et Evangeeliumi Sõna kaob maailmajagudest. Me näeme, kuidas algusaegade kristlikud maailmajaod, Väike-Aasia ja põhja-Aafrika ei ole enam kristlikud. See võib isegi haihtuda seal, kus ta domineeris. Kuid see ei jää kunagi kuulutamata, see ei muutu kunagi mitteoluliseks.

~

Kuidas oli koos Obamaga?

Ta on muidugi suur poliitik, kes teab, mida on eduks vaja, ning kellel on teatud ideed, mida me ei saa jagada, kuid minu jaoks ei olnud ta ainult taktik, vaid kindlasti ka reflektiivne inimene.  Mulle tundus, et ta ootas meie kohtumist, ning et ta kuulas. Need kohtumised muutis muljetavaldavaks märkamine, et - kuigi need inimesed mõtlevad meist väga erinevalt paljude asjade kohta - nad kindlasti püüavad näha, mis on õige.

Kuidas oli kohtumine Putiniga?

Väga huvitav. Me rääkisime saksa keeles, ta räägib täiuslikku saksa keelt. Me ei läinud väga sügavale, kuid ma usun kindlasti, et ta on, olles loomulikult võimumees, mingil moel puudutatud usu vajadusest. Ta on realist. Ta näeb, kuidas Venemaa kannatab moraali hävinemise käes. Isegi patrioodina, kellegina, kes soovib näha taas Venemaa käes suurt võimu, näeb ta, et kristluse häving ähvardab Venemaad hävitada. Inimolend vajab Jumalat, ta näeb seda üsna selgelt, ning see on teda kindlasti ka sisemiselt puudutanud. Ta on nüüd isegi, andes Isale [Paavst Franciscusele] ikooni, teinud ristimärgi ja seda suudelnud.
~

Paavst Benedictus XIV, 1950-datel ennustasite te tohutut usu kaotamist üle Euroopa, mistõttu saite endale pessimisti kuulsuse. Täna näeme me, kuidas teie nägemus "Väikesest Kirikust", mis kaotab paljud enda privileegid, millele astutakse vastu ja mille ümber koguneb aina vähem ranges mõttes usklikke inimesi, on saanud tõeks.

Jah, kindlasti. Ma ütleksin, et dekristianiseerumine jätkub.


Kuidas te täna näete kristluse tulevikku?

Et me ei eksisteeri enam üheskoos modernse kultuuriga, et kristluse põhiline kuju ei ole enam kindlaksmääratud, on ilmselge. Täna elame me positivistlikus ja agnostilises kultuuris, mis näitab üles aina enam ja enam sallimatust kristluse suhtes. Selles mõttes lääne kultuur, või igal juhul Euroopa, lihtsalt ei ole enam kristlik ühiskond. Usklikud peavad üha enam pingutama, et jätkuvalt formeeruda ja tunnistada väärtusi ja elu. Resoluutne usk individuaalsete koguduste ja kohalike kirikute hulgas on tähtis. Vastutus on suurem.

Üle kõige näeme me, kuidas Euroopa dekristianiseerimine areneb, et kristlust puudutavad asjad aina enam haihtuvad avalikust elust. Nii peab Kirik leidma uut tüüpi kohaloleku, peab muutma seda, kuidas ta juures on. Protsessis on seismilised perioodid. Aga me ei tea veel öelda, millisel hetkel üks ajastu lõppeb ja teine algab.

Te olete kursis Malachy ennustusega, kes keskajal ennustas ette tuleviku paavstide nimekirja kuni aegade lõpuni, vähemalt Kiriku lõpuni. Vastavalt nimekirjale lõppeb paavstlus pärast teie pontifikaati. Kas see on teie jaoks küsimus, et kas see võib päriselt nii olla, et te olete vähemalt viimane selline paavst, kes siiamaani seda ametit on kandnud?

Kõik võib olla. See ennustus tuli ilmselt [paavst] Philip Neri ümbritsenud inimeste seast. Ning ta lihtsalt tahtis öelda - vastukaaluks protestantidele, kes sel ajal väitsid, et paavstidega on lõpp - läbi lõputult pika tulevaste paavstide nimekiri: "Ei, see ei ole lõpp". Aga ei pea järeldama, et siis tõesti saab kõik läbi. Tema nimekirjad ei oleks kunagi saanud piisavalt pikad olla.

Kas te olite õnnelik, paavstina?

[Naerab] Nii võib öelda küll; ma teadsin, et mind toetatakse, nii et ma olen tänulik paljude ilusate kogemuste eest. Kuid muidugi oli see alati ka koorem.

Meenub teie piiskopi moto: "Tõe kaastööline". Kuidas te selle peale tulite?

Niimoodi: ma olin pikka aega tõe mingil määral kõrvale jätnud, sest see tundus olevat liiga suur. Väide, "Meil on tõde!" on midagi, mida kellelgi ei olnud julgust öelda, nii et isegi teoloogias olime suuresti elimineerinud tõe kontseptsiooni. Nendel katsumuste aastatel, seitsmekümnendatel, sai mulle selgeks: kui me jätame tõe välja, siis milleks me midagi teeme? Nii et tõde peab olema kaasatud.

Tõepoolest, me ei saa öelda, "Mul on tõde", vaid meie oleme tõe omad, see puudutab meid. Ning me püüame lasta end sellel puudutusel juhtida. Siis tuli mulle pähe see fraas Johannese kolmandast kirjast, et me oleme "tõe kaastöölised". On võimalik töötada koos tõega, sest tõde on isik. On võimalik tõde sisse lubada, hoolt kanda tema väärtuse eest. Lõpuks näis see mulle teoloogi töö definitsioonina: et tema, olles puudutatud sellest tõest, kui tõde on teda silmanud, on nüüd valmis astuma tema teenistusse, töötama temaga ja tema jaoks.

No comments:

Post a Comment