Sunday, September 17, 2017

Võttes Pühakirja tõsiselt: Joosua suur õppetund

Tõlgime doktor Jeff Mirus'i artikli leheküljelt CatholicCulture

Joosua raamat, mis järgneb koheselt Moosese raamatutele ning jätkab juutide ajaloo jutustamist pärast Moosest, on peamiselt tuntud paari dramaatilise hetke poolest. Raamat räägib Jordani jõe voogude peatumisest, nii et rahvas saaks minna üle tõotatud maale - ime, mis meenutab Punase mere ületamist Egiptusest põgenemisel. Sealt saame me ka teada, kuidas Jeeriko anti Joosua kätte, kui iga päev seitse päeva järjest ümber linna käidi ja sarve puhuti. Ning kuigi paljusid ajab see segadusse, ei unusta keegi päeva, kui Joosua pani päikese seisma.

Raamatus tähendatakse üles tõotatud maa vallutamine, sealhulgas isegi mõned selleks kasutatud strateegiad, kuid suur osa sellest on üksnes arvepidamine, millised kuningad alistati ja millise territooriumi iga iisraeli suguharu hõivas - kokkuvõte, kus on väga vähe dramaatikat. Töö laiem spirituaalne eesmärk näib olevat  kokku võtta peamised õppetunnid, mille Iisrael Mooseselt sai. Näiteks Iisraeli mehed lõigatakse taaskord ümber, kuna kõik Moosese all ümberlõigatud surid neljakümneaastase kõrberännaku ajal, karistusena enda sõnakuumatuse eest.

Ümberlõikamine on lepingu märk, väljavalitud inimeste märk. Enamgi veel, pisut enne surma rõhutab Joosua, et Jumal on oma kokkuleppe täitnud, andes Iisraeli valdusesse maa. Joosua juhatab suguharusid lepingu uuendamises, tuletades inimestele meelde kõigile Jumala seadustele kuuletumise absoluutset vajalikkust, ning üksnes Temale truu olemist - kui nad soovivad edeneda maal, mille olid Jumalalt pärinud. Kuid sellel õppetunnil on ka teine pool, sest isegi hõivates Jumala lubatud maa, inimesed endiselt ei armasta Jumalat ega kuuletu Talle, nagu nad olid lubanud teha. Need reaalse kingituse juuresolekul tehtud reetmised on kindlasti tõsisemad, kui tee peal toimunud nurisemine, mil saadavatesse andidesse sai üksnes uskuda.

Teiste sõnadega, nüüd kus tõotus on täidetud, inimesed endiselt ebaõnnestuvad. Selle otsese tulemusena peavad nad enda elus palju rohkem heitlema, kui oleks olnud vaja. Siin on õppetund, mis käib meist igaühe kohta.

Manitsus

Õppetund on selgem, kui ma vaatleme viisi, kuidas Joosua paneb suguharud taas lepingule pühenduma. Esiteks ütleb ta:
Sellepärast kartke nüüd Issandat ja teenige teda laitmatult ja ustavalt ja kõrvaldage jumalad, keda teie vanemad on teeninud teisel pool jõge ja Egiptuses, ja teenige Issandat! Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida ... (Joosua 24:14-15)
Oodatult vastab rahvas: "Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Issanda ... Sellepärast teenime meiegi Issandat, sest tema on meie Jumal!" (24:16-18). Aga kuulake, mida Joosua vastuseks ütleb:
Te ei või teenida Issandat, sest tema on püha Jumal! Tema on püha vihaga Jumal, tema ei anna andeks teie üleastumisi ja patte. Kui te jätate maha Issanda ja teenite võõraid jumalaid, siis ta pöördub ära ning teeb teile kurja ja hävitab teid, pärast seda kui ta teile on head teinud. (24:19-20)
Siiski nõuavad inimesed: "Ei, vaid me teenime Issandat! Ja Joosua ütles rahvale: „Te olete tunnistajaiks iseeneste vastu, et te olete endile valinud Issanda, et teda teenida.”"

Tunnistajad iseeneste vastu

Kas ei ole me kõik tunnistajaiks iseeneste vastu? Ma pean siin silmas eriti meid katoliiklasi, kes tunnistame oma usku igal Missal, või isegi kui me harva tunnistame enda usku, tahame ikkagi kanda "katoliiklase" nime. Meie, kes me huultega kiidame voorust ning siis patustame, kas me ei ole tunnistajaiks iseeneste vastu? Meie, kes paneme käe adra külge vaid selleks, et siis tagasi vaadata (Luuka 9:62)?

Joosua all nõustus juudi rahvas: "Me oleme tunnistajad". Mida siis Joosua selle peale ütles? "„Ja nüüd kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja pöörake oma südamed Issanda, Iisraeli Jumala poole!" (Joosua 24:23, rõhuasetus lisatud). Meie oleme samasugused. Preester võiks missa ajal pärast Gloriat ja usutunnistust vabalt öelda: "Te olete tunnistajaiks iseeneste vastu. Nii et kõrvaldage võõrad jumalad, keda te Issanda asemel teenite". Tõepoolest, preester võiks tsiteerida Joosua viimaseid sõnu oma rahvale ning teha siis nii, nagu Joosua tegi:
Ja Joosua ütles kogu rahvale: „Vaata, see [altari]kivi olgu tunnistajaks meie vastu, sest see on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis ta meile on öelnud. Ja see olgu tunnistajaks teie vastu, et te ei salgaks oma Jumalat!” Siis Joosua saatis rahva minema, igaühe ta pärisosale. (Joosua 24:27-28)
Mis siis on meie pärisosa? Üks on kindel: me kas läheme sinna palju suurema rabelemise saatel, kui oleks vaja olnud, või me ei lähe sinna üldsegi mitte.

Puudulik pühendumus, rasked elud 

Ma ei hakka taas käsitlema Jumala veidrat käsku iisraelile hävitada täielikult kõik inimesed, kelle nad kõrvale tõrjusid (ma olen nende küsimustega tegelenud nii hästi, nagu ma suutsin, artiklis Making sense of the Old Testament). Kuid motiivina teeb Pühakiri selgeks, et need inimesed väärisid karistust ebajumalakummardamise ja paljude teiste pattude eest, ning kui nad oleksid alles jäänud, oleksid nad olnud Iisraelile püüniseks, eriti kuna mehed võtsid naisi kõrvale tõrjutud inimeste seast. Enamgi veel, on mõistlik eeldada, et need, kes tunnistasid Iisraeli taevalikku väge, võisid pöörduda surma enese krampides, saades aru enda süüst ning sellest, et Iisraeli Jumal oli ainukene Jumal.

Piisab sellest, kui öelda, et enamikul juhtudel oli see täpselt see, mida Jumal nõudis. Nagu me võime arvata Joosua teadlikusest, et valejumad on rahva seas, paljud Iisraeli suguharud ei saanud enda maad moel, mille Jumal oli ette näinud. Ehk mitte kuigi üllatavalt algab järgmine, Kohtumõistjate raamat, detailse kirjeldusega Iisraeli läbikukkumisest vallutuse lõpuni viimisel. Tuleb välja, et mitmed suguharud ei seisnud lepingu rikkumisest kõrgemal.

Spirituaalne õppetund astub paberi pealt õiglaselt maha: mida me enda kohta öelda saame? Milliseid valejumalaid meie varjame? Millised kokkuleppeid meie rikume - isegi harjumuspärasel moel, sellele peaaegu mõtlemata?

"Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast" (Matteuse 5:37). Nii ütleb meie Issand ja Päästja. Samamoodi annab ta nõu, et "kus su aare on, seal on ka su süda" (Matteuse 6:21). Samuti ütleb ta: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat" (Matteuse 5:8).

Püha Peetrus annab võimaluse läbi näha, mida see tähendab: "Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse" (Peetruse esimene kiri 3:9). Seejärel rõhutab Peetrus, et ristimine "päästab teidki nüüd, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu" (Peetruse esimene kiri 3:21). Miks siis on puudulik pühendumus meie kristlaste esinduskaup?

Me peame oleme väga ettevaatlikud iseeneste vastu tunnistamisega, ning me peame saama palju rohkem teadlikuks kõikidest viisidest, kuidas me seda teeme. Kui tihti anname oma teoreetilise pühendumuse vale Iisraeli enese Jumalale! Nagu israeliididki, nii tehes me muudame pidevalt kõike palju raskemaks, kui oleks vaja. See ongi see, eks ole? See on Joosua suur õppetund. 

No comments:

Post a Comment