Friday, October 13, 2017

Fatima kõige tähtsam saladus

Tõlgime Stephen Bullivanti artikli Catholic Heraldist

Pühapäev, 13. mai 1917 osutus paljutõotavaks päevaks nii Katoliku Kiriku jaoks kui kogu 20. sajandi mässulise kulgemise kontekstis. Sixtuse kabelis pühitses paavst Benedictus XV Eugenio Pacelli peapiiskopiks, enne tema saatmist nuntsiusena Baierisse. Seega üks paavst, väsimatu rahuhääl kogu sel ajal maailma haaranud sõja jooksul, saatis teele teise - kui tuleviku paavst Pius XII - kes mängis keskset rolli järgmises sõjas.

Kui tahes ebatõenäoliselt see kõlab, 1800 km kaugusel, tolmusel Portugali mäenõlval toimus ilmselt midagi veel olulisemat. Kolm algkooliealist last - ühe pere lapsed Francisco (9 aastane) ja Jacinta (7 aastane) ning nende nõbu Lucia (10 aastane) - karjatasid enda pere lambaid. Ehmatanud äkilisest valgusepuhangust, vaatasid nad üles, oodates äikesetormi lähenemist. Selle asemel, nagu Lucia hiljem enda memuaarides jutustas, oli "valgesse riietatud naine, eredam kui päike".

Nii algas tähelepanuväärne ilmutuste seeria Fatimas, Lissabonist umbes 130 km kaugusel asuvas kõrvalises külas.  Või pigem, nii nad jätkusid: Naine Valges ei olnud esimene "taevane külaline", nagu ta neile ütles, kes ilmus kui "karjased valvasid". Näiteks aasta aega tagasi oli ilmunud kuju, kes nimetas end "Rahuingliks" ja oli lastega mitu korda rääkinud.

Kuid see viimane külaskäik tähistas uut ja olulist faasi. Nagu naine neile ütles, "Ma olen tulnud, et paluda teil siia tulla kuuel järjestikusel kuul, 13. päeval, selsamal tunnil. Hiljem ma ütlen teile, kes ma olen ja mida ma tahan."

Nende kuue kuu jooksul juhtus väga palju, millest väga vähe saab siin ümber jutustada. Kuid igal 13. kuupäeval tuli naine tagasi, nagu oli lubanud. Lisaks tema korduvatele üleskutsele patukahetsusele, palvele ja paastule, usaldas ta lastele kolm ilmutust. Koos moodustasid need niiöelda Fatima saladused. Siin sisenevad traditsiooniline katoliiklik vagadus ja müstikute "privaatilmutused" globaalse geopoliitika maailma.

13. juulil usaldas "Roosipärja Emand" (nagu ta end nimetas) lastele esimesed kaks osa saladusest. Esimese ja kõige tähtsamaga tegeleme me hiljem. Aga teises hoiatas ta neid, et kui maailm ei paranda meelt ning ruttu, siis praegune sõda mitte üksnes ei jätku, vaid selle järgneb varsti teine ja palju hullem. Seda kuulutab ette "suur märk" taevas (tagasivaates on selleks tihti peetud 1938. aasta jaanuari suuri virmalisi). Selle vältimiseks palus Meie Emand, et Venemaa pühitsetaks tema Pärispatuta Südamele, ning et heastamiseks alustataks esimeste laupäevade pühendamist.

Tähendusrikkal moel lubas ta (või ähvardas): "Kui minu nõudmisi võetakse kuulda, siis Venemaa pöördub ja tuleb rahu; kui mitte, siis levitab ta enda eksimusi kogu maailmas, põhjustades sõdasid ja Kiriku tagakiusamist. Head surevad märtrisurma, Püha Isa peab palju kannatama, paljud rahvad hävitatakse. Lõpus minu Pärispatuta Süda võidutseb. Püha Isa pühitseb Venemaa minule, ta pöördub ja maailmale antakse rahuperiood."

Neile, kes Maarja ilmutusi tõsiselt võtavad, on see selge näide ettekuulutuse täitumisest. Sest Meie Emanda nõudmisi ei võetud tähelepanuväärsel määral kuulda, ning Venemaa tõepoolest levitas enda mõju kogu maailmas, põhjustades laial skaalal sõdasid, tagakiusamisi ja märtrisurmasid ning rahvaste hävitamist. Ning Püha Isa - või pigem Pühad Isad, sest see juhtus kindluse mõttes mitu korda - pühitsesid Venemaa tema Pärispatuta Südamele (kuigi võrdlemisi delikaatselt, justkui kaaluksid nad tähelepanelikult poliitilisi ja oikumeenilisi tundeid, kinnitas Lucia ise, et see sai tõepoolest tehtud). Enamgi veel, toimunud on postkommunistliku Venemaa religioosne ärkamine - kui mitte teistest asjaoludest segamata. Ning, nii habras kui see praegu tundubki, võib praegu üldiselt rääkida suhtelisest rahust.

Kolmas ja kõige kuulsam osa Saladusest anti 13. oktoobril, viimasel korral kuuekuulistest ilmumistest. See oli muidugi see kord, kus päike öeldi taevas tantsivat - ning seda ütlesid mitmed tuhanded inimesed, kellest paljud olid kohale tulnud pilkamiseks pead raputama. Erinevalt eelmistest, anti kolmas osa üle mitte sõnades, vaid visuaalselt: palvetav Püha Isa liikumas  läbi laipadega üle puistatud, varemetes linna; tema kallale tungib palgamõrtsukas ning ta sureb märtrisurma üheskoos vaimulike, pühendunute ja ilmikutest ustavatega.

Seda metafooridega laetud "unenägude jada" ei tohiks kardinal Ratzingeri sõnul, kes sellest rääkis kolmanda osa avaldamisel aastal 2000, võtta liiga otseselt. Pigem, nagu sarnased apokalüptilised nägemused Pühakirjas, on see peaasjalikult sümboolne: "See pilt esindab kogu sajandi ajalugu". Edasi ütles ta, "pilt, mida lapsed nägid, ei ole mingil juhul filmilint tulevikust, kus midagi ei saa muuta ... pigem räägib nägemus ohtudest ja sellest, kuidas meid nendest päästa."

Nagu on hästi teada, nägi Püha Johannes Paulus II selles kõiges varjatud ettekuulutust tema tapmiskatsest Püha Peetruse väljakul (pange tähele kuupäeva) 13. mail 1981. aastal. Seda, et teda tegelikult ei tapetud, näeb ta Fatima Emanda õrna armuna ja tõestusena sellest, et tema üleskutseid patukahetsusele oli kuulda võetud, isegi kui ebatäiuslikult ja hilinenult. Kuulus on paavsti külaskäik vanglasse teda peaaegu tapnud mehe, Mehmet Ali Ağcai juurde. 2009. aastal teatasid allikad Ağca väidetavast pöördumisest katoliiklusesse kahe aasta eest - loomulikult 13. mail.

Arvestades teise ja kolmanda osa plahvatuslikku sisu, nende seost suurte maailmasündmustega, ja kiusatusi, mis need tekitasid "Fatima tõerääkijatele" vandenõuteooriate ettekujutamisel enne (ja pikalt pärast!) nende avalikustamist, ei ole üllatav, et esimesene on võrdlemisi tähelepanuta jäänud. Kuid minu meelest on see kaugelt kõige olulisem.

13. juulil 1917 ilmutas Meie Emand väikestele karjustele nägemuse põrgust. Ma säästan teid siin detailidest (need võib kergesti internetist üles leida), kuid nagu Lucia hiljem meenutas: "See nägemus kestis vaid hetkeks ... ma arvan, et vastasel juhul oleksime me surnud õudusest ja hirmust."

Põrgust neil päevil palju ei räägita, eriti mitte sellisel graafilisel viisil, nagu Lucia enda memuaarides jutustab. Isegi idee sellest, nagu ma hiljuti ühest teoloogiaraamatust lugesin, "ei ole viimses analüüsis Jeesuse vääriline". Kuid probleem on selles, et Jeesus ise on teisel arvamusel. Enamgi veel, tema enda kirjeldused on parajalt graafilised. Nii et kui Fatima Jumalaema räägib "põrgutulest", kordab ta lihtsalt kujutluspilti, mida tihti kasutas tema Poeg (Markuse 9:43; Matteuse 13:42,50;25:41).

Evangeeliumis noomib Jeesus neid, kes nõuavad "tunnustähte taevast" (Markuse 8:11), täheldades, et ainult "kuri ja abielurikkuja sugupõlv" nõuab seda (Matteuse 12:39). Tähistades Fatima saja aasta juubelit võime me mõtiskleda - mõningase ebamugavusega - selle üle, mida see tänapäevase maailma kohta ütleb, kui tema Ema meelest võib mitte ainult üks, vaid mitu sellist märki meie jaoks kasulik olla? Ja mida saame me eneste ja teiste jaoks teha, et asjad ümber pöörata?

No comments:

Post a Comment