Saturday, October 28, 2017

Kas katoliiklased võtavad pattu ja pääsemist liiga kergekäeliselt?

Tõlgime David Millsi artikli Aleteiast

Siis kui ma olin noor protestant, äsja enda lapsepõlve kultuurilisest kristlusest kristlaseks pöördunud, oli see minu jaoks skandaal. Katoliiklased näisid kõike nii vabalt võtvat. Patt näis panevat neid vaid õlgu kehitama, silma pilgutama. Protestantlikus maailmas, kuhu ma olin sisenenud, võtsid kõik asju surmtõsiselt.

Elu ja surma küsimus - mõndade jaoks

Minu noorusaja protestantlikus maailmas oli peaaegu kõik elu ja surma küsimus. Evangeelsed kristlased tegid pääsemisest draama, mis sõltus enese otsustavast sidumisest. Nad armastasid altarile kutsutud komistavate patuste draamat. [Märkus: mõndades evangeelsetes kogukondades on traditsiooniks nn "altar call", kus neid, kes tahavad uuendada enda pühendumust Kristusele, õhutatakse avalikult ette, altari juurde astuma - katoliku blogi].

Peavool ei ekspluateerinud päästmist samal moel, kuid muutis su sotsiaalse südametunnistuse peaaegu sama oluliseks. Jumal ootas sind piketeerimistele, sõja vastu protesteerima, keskkonda kaitsma, sööma ametiühingute kasvatatud viinamarju.

Aga katoliiklased. Jumaluke, nemad ei näinud midagi ekspluateerivat. Neid üksikuid katoliiklasi, keda ma teadsin - minu ülikoolis oli rohkem Wiccaneid kui katoliiklasi - ei näinud inimpatud rõhuvat, isiklikud või sotsiaalsed. Neile võis meeldida pühendumus ja nad võisid hoolida sotsiaalsetest teemadest, kuid nad ei taotlenud neid nii intensiivselt nagu protestandid, keda ma teadsin.

Vanemad inimesed ütlesid mulle, et katoliiklastel on piht. Nad võivad kirvega terve põhikooli mõrvata, minna pihile ning juhhei!, kõik oli jälle hästi. Jumalal oli neist jälle hea meel. Kirvemõrv? Ei midagi erilist. Piht pühkis tahvli maagiliselt puhtaks, ükskõik mida sa tegid.

Nii mulle asjad näisid. Paljud katoliku lapsed, keda ma teadsin, ütleme lihtsalt, et nad ei oleks kunagi jõudnud Our Sunday Visitor esikaanele. Võib-olla hoopis tagaotsitavate plakatitele postkontoris.

Minu maailma probleem

Kui ma sain vanemaks, hakkasin nägema probleeme enda maailmas. Evangeelsed kristlased hoidsid enda täiuslikkuse ideaale üleval seeläbi, et defineerisid neid üsna kitsalt. Kui sa ei joonud ega vandunud ning käisid palju kirikus, oli kõik hästi. Sa võisid olla klatšimoor. Sa võisid enda töötajaid ära kasutada. Aga kõik oli hästi, kui sa lihtsalt ei joonud ega vandunud.

Nende idee oli, et kord kui sa oled end otsustavalt pühendanud, oled sa sees. "Ükskord päästetud, alati päästetud", ütleksid nad. See tähendas, et nad kaldusid mõtlema, et ükskõik mida nad tegid, oli see okei, sest nad olid päästetud. Nad näisid tundvat, "Mul on Jumalaga kõik hästi, järelikult Jumalal peab minuga kõik hästi olema".

Ma nägin, kuidas see tegelikkuses toimis. Väike grupp inimesi maakirikus, mida ma teadsin, moodustasid pastori vastu jõugu ja sõid ta välja. Ta oli hea mees ja korralik pastor. Tema kriitikud alustasid tema vastu telefonikampaaniat. Nad korraldasid enda kodudes salakohtumisi sepitsusteks. Nad varitsesid teda kirikukohtumistel kavalate küsimustega. See näis nende jaoks sport olevat. Inimesed, keda ma teadsin, üritasid neid veenda seda jätta, aga nad olid veendunud, et nad teevad Jumala tööd. See oli üks õelamatest asjadest, mida ma olen näinud.

Peavoolu protestantismil olid omad probleemid. Nad näisid patu täielikult unustavat. Kristlus tähendas osadust. Ja ametiühingu viinamarjade söömist. Kui sa läksid nende juurde, maadlemas süükoormaga, pandi sind kirja järgmiseks protestiks. Nad näisid arvavat, et sa lunastad end pattudest piketeerimisega.

Tõsiselt nõrgenenud kriitika

Kõik see muutis nende kriitika Katoliku Kiriku suhtes oluliselt nõrgemaks. Katoliku Kirik oli mulle juba paljudel põhjustel meeldima hakanud. Ma hakkasin mõtlema, et piht oli mingis mõttes lahe asi. Kindlasti mõned katoliiklased kuritarvitasid seda, kasutades seda priipääsmena. Inimesed on inimesed. Ma kuulsin lugusid hulludest preestritest, kes inimesi emotsionaalselt tümitasid. Nii et tegu ei olnud täiusliku süsteemiga.

Aga mõned katoliiklased, keda ma teadsin piisavalt hästi, et nende käest küsida, läksid sellepärast, et nad olid Jumalast kaugenenud ning tahtsid Temaga jälle lähedaseks saada. Neile ei pruukinud minemine meeldida, nad võisid seda vihata, aga nad läksid. Jumala seaduslik esindaja oli valmis neid kuulama, neile nõu andma ning siis neile ütlema, et neile on ametlikult andeks antud ning et Jumalal on tõeliselt hea meel, et nad tagasi tulid.

Olles paar aastat katoliiklane olnud, mõistan ma, miks inimesed mõtlevad, et Kirik võtab pattu liiga vabalt. Mina võin pattu liiga vabalt võtta. On lihtne kasutada pihti andestusmasinana ning Missat rohuna, mis sind ravib, ilma et sa peaksid midagi tegema. Ma tean, kui kergesti võib eeldada Jumala armastust.

Kuid see oli risk, mille Jumal valis, kui ta andis meile Kiriku ja tema sakramendid. Meie protestantlikute sõprade kriitika ei ole vale, kuid nad jätavad kahe silma vahele, mida Jumal ise teeb läbi enda Kiriku. Ta paiskab enda armu igale poole, nagu me kuulsime viimase pühapäeva evangeeliumi lugemises. Ta laseb osal sellest langeda kivisele või okkalisele maale, nii et osa langeks viljakale maale. Ta annab meile kingitused, mida meil on võimalik kuritarvitada, sest Ta tahab meile anda elu.

Vaata ka: Kas sa oled päästetud? Katoliiklik vastus protestantlikule küsimusele

No comments:

Post a Comment