Monday, October 2, 2017

Kas katoliiklastel on protestantidelt midagi õppida?

Tõlgime Francis Phillipsi artiki CatholicHeraldist.

Peter Kreeft, Bostoni ülikooli filosoofiaprofessor, väärib alati lugemist tänu energiale ja ilmekusele, millega ta kirjutab usust. Tema võitlusvalmid, virgutavad ja tavalisele lugejale mõeldud raamatud on kosutuseks. Viimane raamat, Catholics and Protestants: What Can We Learn from Each Other? (Katoliiklased ja protestandid: mida saame teineteiselt õppida?), ei ole erand.

Kreeft on evangeelsest kristlusest pöördunu. Ta jutustab enda lapsepõlvest kaks lugu, mis võtavad hästi kokku olulised erinevused katoliiklaste ja protestantide vahel. Mõlemad esinevad kümnendas peatükis: "Minu esimene iseseisev evangeelne mõte ja minu esimene iseseisev katoliiklik mõte". Ta sõitis kirikust ja pühapäevakoolist koos vanematega koju ning ütles enda isale, et kõik, mida ta enda õpetajalt kuulnud oli "taandub ühele asjale, eks ole?". Kui talt küsiti, mida ta silmas peab, vastas Kreeft: "Noh, me peame lihtsalt küsima Jeesuselt, mida Ta tahab, et me teeksime, ning siis seda tegema. Kogu aeg."

Teisitiöelduna, juba lapsena mõistis ta kristlaseks olemise keskset mõtet: olla elavas, isiklikus suhtes Kristusega. Täiskasvanuna küsib Kreeft retooriliselt: miks on nii palju endisi katoliiklasi? Tema vastus: "Nad ei avastanud Katoliku Kirikus mitte kunagi Jeesus Kristust."

Püha Patricku katedraal New Yorgis
Kreefti katoliiklik mõte pärineb ajast, kui tema ja ta vanemad, elades New Yorgi lähistel, külastasid kord Püha Patricku katedraali. Ta kirjutab, et kõik temale tuntud kirikud olid protestantlikus ja puritaanlikus stiilis. Katedraali sisenedes "jahmus ta sõnatuks". Ta meenutab, "Ma pöördusin isa poole, 'Isa, see on katoliku kirik, eks ole?' 'Jah, on.' 'Katoliiklased eksivad, eksju?' 'Oh jaa, väga eksivad' 'Kuidas siis nende kirikud nii ilusad on?'"

Ta oli intuitiivselt aru saanud, et ilu on üks Tõe aspekte. Tõepoolest, edasi ütleb ta, et kolm tema agnostikust sõpra veendusid Jumala olemasolus pärast Bachi Matteuse passiooni kuulamist. "Nad kõik ütlesid umbes midagi sellist: 'Sellel muusikal on mõte ainult siis, kui Jumal on päris. Jumalata maailmas ei ole see muusika reaalne. Aga see on reaalne. Järelikult peab Jumal olemas olema.'"

Et selgeks teha, mida ta mõtleb "protestantliku" all, on Kreeft kolmekümnendale leheküljele paigutanud joonealuse märkuse, kus ta seletab, et ta peab silmas evangeelset protestantismi, "reformatsiooni protestantismi, mitte liberaalset või modernistlikku protestantismi, mis on kokku kuivanud ja lootusetu hereesia". Ma kahtlustan, et ta paigutaks Anglikaani kiriku koos Ühendriikide episkopaalse kirikuga viimasesse gruppi.

Autori jaoks ei ole oikumeenilisusel midagi pistmist viisaka vaadete vahetamisega, mille käigus tegelikult midagi ei muutu. See tähendab, et "katoliiklased avastavad isikliku suhte Jeesuse Kristuse kui Issanda ja Päästjaga" ning protestandid avastavad Kristuse elava Ihu "nii elava institutsioonina, millel on õpetamise autoriteet, kui ka tõelise isikliku otsese kohaloluna armulauas."

See annab raamatust ainult mekki. Ma soovitan tungivalt seda ise lugeda. Katoliiklased mõtlevad nii tihti enesega liialt rahu olles, nagu "mida meil on teistelt õppida, kui meil on Tõe täius?" Kuid on võimalik teada kõike Kristusest ja Kiriku õpetustest, kuid mitte kunagi tunda Kristust kui isikut; sakramentaliseeritud, aga mitte evangeliseeritud. Meil on vaja mõlemat.

No comments:

Post a Comment