Sunday, October 8, 2017

Kuidas ateistidele Piibli õpetamine mind Katoliku kirikusse juhatas

Tõlgime Don Johnsoni pöördumise loo Coming Home Networkist

Ma mäletan selgesti hetke, kui minust sai kristlane. Mulle ei meenu, kui vana ma täpselt olin, ilmselt kuuene või seitsmene, kuid oli pühapäeva pärastlõuna ja ma olin sel hommikul kirikus käinud. Midagi pühapäevakoolist pidi olema mulle muljet avaldanud, sest ma palusin enda emal minu tuppa tulla ja pääsemisest rääkida. Ta juhatas mind lahkelt patukahetsuse ja usu palves. Kui me lõpetasime, tundsin ma endast suurt rõõmu ja kergendust üle käivat. Ma teadsin, et ma pääsen taevasse, sest Jeesus oli minu pärast surnud.

Kui minult oleks sel ajal küsitud, mida ma "pääsemise" all silmas pean, ei ole ma kindel, mida ma oleksin vastanud. Kuid enda noorusaja teoloogiale tagasi mõeldes tulevad pähe mitmed pildid. Esiteks käsitlesin ma pääsemist kui teatud tüüpi tulekahjukindlustust. Et hoiduda põrgust, tuli kindlasti punktiirjoonele anda enda allkiri misiganes asja jaoks, mida jutlustaja nõudis ("usu", "kahetse", "püsi usus", "anna enda elu Jeesusele" jne), ning siis võis mõnusalt puhata, teades, et oled kindlustatud. Paberid on korras, ning kui saatuslik päev saabub, on kõik hästi. Perekondlikumas ja suhetesse puutuvas terminoloogias mõtlesin ka Jumala lapseks saamisest kui ühekordsest tehingust, millega ma sain endale uue seadusliku eestkostja, kuid kellega ma ei saanud hakata koos elama. Umbes nii, nagu oleksin ma olnud orb, kes lapsendati, kuid pidi jääma orbudekodusse elama, vaatamata sellele, et mulle anti uus nimi ja garanteeriti isegi mingil hetkel tulevikus pärandist osasaamine.

Üks selle arvamuse õnnetuid tagajärgi oli minu nooruse üsna hale spirituaalne elu. Ma tahan sellega öelda, et tegelikult ei erinenud ma ühestki mitteusklikust, keda tundsin. Olin samade pattude ori, piiratud samasuguste iseloomuvigadega ning samad materiaalsed prioriteedid juhtisid mind nagu kõiki teisigi. Ma ei püüelnud radikaalse õigluse ega Jumala intiimse tundmise poole, sest ma ei arvanud, et sel lõpuks tähtsust oleks. Ma läksin niikuinii Taevasse. Jumal ei arvestanud minu pattu ja maailmalikke ambitsioone; Ta nägi ainult "Jeesust mind katmas", kelle Ta minu peale oli asetanud. Ma ei pruukinud tegelikult olla õiglane, aga Jumal nägi mind juriidiliselt õiglasena, nii et kõik oli korras.

Kuid noore täiskasvanuna hakkasid minu vaated pääsemisest muutuma. Ma olin tihedalt seotud ministreerimisega ja hakkasin intensiivselt Piiblit lugema. Eriti huvitasid mind evangeeliumid ja nende suhe Vanasse Testamenti. Kui ma näiteks süüvisin Teise Moosese Raamatusse, nägin ma, kuidas see kuulutas ette kogu Jumala lunastuslugu. Ma veendusin, et juriidiline andestus on ainult üks osa võrrandist. Jumal ei võida endale patuseid, jättes nad põhiolemuselt muutumatuteks. Ta ei ole kõigest laste seaduslik eestkostja ja nende pattude kinnikatja. Pigem loob Ta uued lapsed, kes on temaga intiimses osaluses. Jumal ei vaata usklikule lihtsalt otsa "justkui" oleks ta uus inimene; ta on tegelikult uus inimene. Vana inimene on surnud, uus on elus.

Kuid see sünd on kõigest kristliku elu alguspunkt. Ma nägin nüüd, et lunastus on protsess, mille käigus me Jumala armu abil püüdleme selle poole, et temaga aina sarnasemaks muutuda. See ei ole lihtsalt üks juriidiline tehing minevikus, vaid jätkuv teekond, mis tuleb lõpetada, ja lahing, mis tuleb võita. Minu teoloogiast olid need tõed puudu olnud. Kui ma neid nüüd taipama ja elama hakkasin, jõudis minu suhe Jumalaga palju sügavamale tasandile. Samuti osutus see minu esimeseks sammuks Katoliku Kiriku suunas.

Ma suhtlesin sel ajal paljude skeptikutega ning märkasin, et nende vastuseis kristlusele põhines tihti valel nägemusel lunastusest, mille tagasilükkamiseni ma olin jõudnud. Minu lapsepõlve uskumused lunastusest, ning spirituaalselt nõrgad kristlased, kes selle tagajärjel tekkisid, osutusid suureks komistuskiviks. Eriti mitteusklikud lihtsalt ei talu arusaama, et Jumal ei hooli sellest, milline inimene sa oled. Nad ei suuda mõista, miks peaks Jumal mõndadele inimestele andestama ning lubama nad taevasse teiste asemel, kes olid moraalselt paremat elu elanud, näivalt nii kapriissel ja tobedal põhjusel nagu mõne palve lugemine, teatud väidete intellektuaalne tunnistamine, kinnitatud saamine või mõne muu näiliselt meelevaldse ülesande täideviimine. See näib kohutavalt ebaõiglane.

Kui minu nägemus lunastusest muutus, leidsin ma end nende ateistidega nõustumast. Kui see nägemus Jumala plaanist on korrektne, on see ebaõiglane. Kuid ma olin nüüd veendunud, et see nägemus on vale. Nii hakkasin ma enda ministreerimises õpetama uut teoloogiat ja seda skeptikutega jagama. Ning ausalt, enamik neist neelasid selle alla. Evangeelsed kirikud, kus ma rääkisin, nautisid suuresti minu sõnumit, ning paljude ateistide ja agnostikutega toimus positiivne edasiliikumine.

Kuid mitte kõik ei hinnanud minu "mõttevälgatusi". Ma seisin silmitsi vastuväidetega kahest leerist. Esiteks, ühes kirikus luges üks inimene mulle epistlit, väites, et ma eksin tema usulahu ametliku doktriini vastu. Ausaltöeldes polnud ma seda kunagi lugenud, ning keegi polnud mul seda kunagi ka palunud teha. Kuid kui ma lugesin, sain ma aru, et tema jutt on põhjendatud. Seal oli musta ja valgega kirja pandud see väide, et lunastus on ühekordne juriidiline tehing, mida peab mõistma eraldi igasugustest kutsetest kestvale pühale elule.

Teiseks, skeptikud, kes osalesid, olles üldiselt vastuvõtvad minu nägemuse suhtes lunastusest, lõpetasid tihti vestluse, öeldes umbes midagi sellist: "See on tore, Don, ning kui Jumal tõesti on selline, nagu sa Teda esitad, ning kui Tema lunastuse plaan tegelikult niimoodi töötaks, võiksin ma seda aktsepteerida. Kuid see on kõigest sinu arvamus. Järgmine tänava peal vastu jalutav pastor ütleb midagi erinevat, ning ma võin leida suvalise arvu kristlikke juhte, kes avaldavad mistahes arvamust, ning nad kõik kasutavad sama Piiblit, mis sinagi. Miks ma peaksin uskuma sinu tõlgendust?" Pidin tunnistama, et nende jutul oli mõte.

Vastamiseks hakkasin süüvima kiriku ajalukku. Eriti hakkasin uurima erinevate kohalike usulahkude ajalugu ning õigeksmõistmise doktriini ajalugu. See viis mind otse reformatsiooni juurde. Huvitaval kombel ei olnud ma kunagi reformatsiooni tõeliselt õppinud. Ma olin lihtsalt eeldanud, et see oli õiglane liikumine, mis taastas Kiriku piibellikud alused. Kuid analüüsides, mis tegelikult oli juhtunud, tabasid mind mitu ehmatavat fakti, millest ükski ei ühtinud minu oletustega.

Esiteks, arusaamine lunastusest, mida ma olin aktspeteerinud lapsena, kuid nüüd ebapiibellikuna kõrvale heitnud, oli tegelikult mitmete reformeerijate poolt välja öeldud doktriin. (Tänapäeval nimetatakse seda tihti "kohtulikuks õigeksmõistmiseks" [forensic justification]). Tõepoolest, see oli võtmeküsimus lahkarvamuses Roomaga ning aluselement suurele osale protestantismist. Minu jaoks oli see šokk, et olin paljudes enda jutlustes tegelikult rünnanud üht doktrinaalset nurgakivi sellest liikumisest, mis oli viinud nende samade kirikute tekkeni, kus ma olin rääkinud.

Nii tõusis loomulikult küsimus: kas kohtuliku õigeksmõistmise doktriin oli reformatsiooniga kaasa tulnud uuendus, või oli see varase Kiriku õpetuste  uuestiesitamine? Teiste sõnadega, kas uskumused, mida ma nüüd tagasi lükkasin, kuulusid vanaaja kirikuisadele - mispuhul ma oleksin pidanud enda seisukoha üle vaatama - või olid need reformeerijate poolt uued arendused - mispuhul tunduks nende tagasilükkamine olevat õigustatud.

Pärast ulatuslikku uurimistööd oli vastus selge: kohtuliku õigeksmõistmise idee oli reformatsiooniga kaasa tulnud uuendus. Enne seda oli Kirik olnud üksmeelne ja vankumatu enda arusaamas lunastusest kui protsessist, mille läbi Kristuse elu teeb meid uueks, ning meid muudetakse Tema sarnasteks. Minu "uus" arusaam lunastusest, mis põhines minu isiklikul pühakirja tõlgendusel, osutus lihtsalt Katoliku Kiriku ajalooliseks ortodokseks õpetuseks.

See tõde klappis hästi ühe teise faktiga, mille ma avastasin: reformatsiooniline sola scriptura arusaam oli samuti uus, ning autoriteedi kriis, millega ma evangeliseerimise käigus silmitsi seisin, oli selle otsene tulemus. Ideed, et Piibel üksi peaks meid juhtima, ei olnud kristluses enne 1517 aastat kunagi aktspeteeritud, ning selle sisseviimine viis ainult doktrinaalse kaoseni. Ilma autoriteetse tõlgendava juhita võisid inimesed õpetada ja uskuda, mida iganes - nagu nad tegidki.

Nagu ma nüüd taipasin, ei soovinud Jeesus kunagi sellist segadust. Sellepärast jättiski Ta meile Kiriku. Ta ei pillanud taevast ühte raamatut ega öelnud, "Andke endast parim omaenda tee leidmisel, kasutades omaenda tõlgendust." Ta määras apostlid ning andis neile enda autoriteedi juhtida Tema nimel. Mul oli nüüd olemas vastus skeptikutele, kes väitsid, et minu teoloogilised vaated olid kõigest minu arvamus: ei, minu vaated on lihtsalt selle Kiriku õpetus, mille Jeesus asutas.

Seistes silmitsi selge, piibliliku, ajaloolise ja filosoofilise kaasuse algusega Katoliku Kiriku jaoks, hakkasin ma paanitsema. See pidi mu elu tohutult segi lööma! Kuid mida rohkem ma õppisin, seda mõistlikumaks ja atraktiivsemaks katoliiklus muutus. Lugesin autoreid nagu Scott Hahn ja Jeff Cavins. Ma panin end isegi kirja Steubenville Frantsiskaanide Ülikooli teoloogia magistriprogrammi ning mind hakkasid kütkestama selliste autorite kirjutised nagu paavst Johannes Paulus II ja emeriitpaavst Benedictus XIV, nagu ka õpetlased nagu Jean Danielou ja Louis Bouyer. Ükshaaval said kõik minu vastuväited vastatud.

Viimaseks komistuskiviks olid sakramendid. Mind kasvatati väga liturgiakauges, ebasakramentaalses kirikukultuuris ning mulle valmistas raskusi harjumine ideega, et Jumal kasutaks mateeriat armu vahenditena. Kuid ka siin olid minu õpingud pühakirja ja reformatsiooni kohta, nagu ka minu töö skeptikutega, suureks abiks.

Esiteks sain ma aru, et katoliiklik arusaam Armulauast oli olnud varases Kirikus universaalselt aktsepteeritud ja praktiseeritud kuni reformatsioonini. Selle tagasilükkamine 16. sajandil esindas kristluse ajaloos midagi uudset. Kui reformeerijatel oli õigus, tähendas see, et kõik alates Apostel Johannese kõige esimestest jüngritest olid eksinud. See ei olnud minu jaoks üldse loogiline.

Teiseks, olles juba aru saanud, et Uus Testament on Vana Testamendi täideminek, rakendasin ma sama tõlgendamisprintsiipi kirjakohtadele nagu Johannese Evangeeliumi 6. peatükk. Mida võis Jeesus ometi mõelda, ning kuidas Tema juutidest järgijad võisid Teda mõista? Ma hakkasin mõistma, et Armulaud on paasapühade tähistamise täideminek ning et varased kristlased, kellest peaaegu kõik olid juudid, ei oleks seda kunagi mõistnud minu gnostiliste arusaamade järgi. Nad oleksid seda mõistnud hoopis vastavalt enda sakramentaalsele maailmavaatele, mis neil alati oli olnud; nad oleksid seda näinud kui Jeesuse tõelist Ihu, Verd, Hinge ja Jumalikkust.

Viimaks aitas mu töö skeptikutega jõuda selguseni sakramentide osas. Minu lähenemine ateistidele ja agnostikutele, eriti neile, kes kalduvad materialistliku maailmavaate poole, on välja pakkuda, et maailmas võib olla olemas lihtsalt rohkem kui see, mida nad on uskuma harjunud.

Seejärel eeldasin ma, et nende maailmavaade on reduktsionistlik, ning et reaalsusel võib olla dimensioone, mida nad ei olnud tegelikult arvestanud. Neid ignoreerides jäid nad ilma paljudest tõeliselt headest, tõestest ja ilusatest asjadest, mida Jumal oli pakkumas. Nende skeptiline maailmavaade oli nende jaoks takistuseks, see vähendas nende arusaama reaalsusest ning piiras neid elamast elu täiuses.

Siis hakkas üks küsimus minu peas formeeruma. Mis siis kui maailmas oli rohkem ka sellest, mida mina olin harjunud uskuma? Mis siis, kui reaalsusel oli dimensioone, mida ma ei olnud arvestanud, ning et neid ignoreerides olin ma ilma jäänud paljudest tõeliselt headest, tõestest ja ilusatest asjadest? Mis siis, ma küsisin endalt, kui Jeesus mitte üksi ei armastanud mind ja ei igatsenud mulle õnnelikku elu, vaid Ta oli teinud võimalikuks veelgi külluslikuma elu, kui mina olin ette kujutanud, pakkudes omaenda Ihu, Verd, Hinge ja Jumalikkust armulauas? Kas võis olla, et minu protestantlik maailmavaade oli võrdselt reduktsionistlik ja gnostiline, sarnasel moel ateistlikule vaatenurgale?

Minu vastus oli jah. Ma sain aru, et olin olnud süüdi põhjendamatus skeptilisuses katoliikluse suhtes samal moel, nagu mitteusklikud on põhjendamatult skeptilised üldiselt kristluse suhtes. Ma sain samuti aru, et ma igatsesin armulauda ja intiimsust Jeesusega, mida see tõotas. See oli mõistatuse viimane tükk, ning mind võeti vastu Katoliku Kirikusse 2015. aasta ülestõusmispühade vigiilial.

No comments:

Post a Comment