Wednesday, October 11, 2017

Mis on privaatilmutus?

Kirjutab Heido Trofimov

Paari päeva pärast tähistame Fatima Jumalaema ilmumise kulminatsiooni sajandat aastapäeva. Tegu oli millegagi, mida Kirik nimetab privaatilmutuseks ja mida katoliiklased ei ole kohustatud uskuma. Siiski on Kirik kuulutanud selle "uskumist väärivaks" ja mitmed Paavstid on enda tegevuses juhindunud sellest, mida Jumalaema ilmumise käigus teatavaks tegi.

See võib meid, aga eriti mittekatoliiklike kristlasid segadusse ajada. Võidakse küsida, et miks siis on vaja midagi, mida tegelikult ei ole vaja? Miks me peaksime tähelepanu pöörama millelegi, mida ei ole tarvilik uskuda? Need on head küsimused, ja ma tahan pakkuda vastust, millest ilmneb just nende ilmumiste olulisus, mitte ebaolulisus.

Peaksime alustama sellest, mis on üldse ilmutus?

Ilmutus on see, kui Jumal teeb meile teatavaks midagi, mida me muidu teada ei saaks. Seda on vaja, sest kuigi me võime puhtalt mõistuse abil jõuda järelduseni, et Jumal peab olemas olema - et on olemas üks ülim olend, kellest kõik lähtub ja ilma kelleta ei oleks mitte midagi - ei saaks me selle Jumala kohta rohkem eriti midagi teada. Aga meie süda ütleb meile, et loodul on mõistlik enda Loojat armastada, aga keeruline on armastada kedagi, kellest me eriti palju ei tea. Ilmutuse kaudu tuleb Jumal meile appi: Ta ilmutab endast need tõed, mida Ta tahab, et me teaksime, ja mis aitavad meil Teda rohkem armastada.

Ja me näeme, et ilmutusel on olemas erinevad astmed. Jumal tegi enda päästmise plaani inimkonnale teatavaks järk-järgult. Olgugi, et Jumal on alati ja igal pool, näeme me Piiblit lugedes, kuidas Jumal hoopis teisel tasandil samm-sammult aina enam siseneb ajalukku. Ta suhtleb teatud kindlate inimestega, keda nimetati prohvetiteks, aga enamgi veel kui prohvetite kaudu kõnelemine, loob Jumal inimestega ka lepinguid. Ja me näeme, kuidas see inimeste ring, kes lepingu alla kuuluvad, ajaloos aina laienes. Esiteks oli leping Noa ja tema perekonnaga. Seejärel Aabrahamiga. Siis terve Iisraeli rahvaga.

Ja Iisraeli rahva hulgast tuli pääste kogu inimkonnale - viimane ja igavene leping, "Uus Testament", mis hõlmab tervet inimkonda. See oli ka Jumaliku ilmutuse viimane ja kõrgeim aste. Toimus midagi kvalitatiivselt erinevat sellest, mis oli olnud lihtsalt info jagamine prohvetite kaudud - Jumala Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Jumal ise tuli meie keskele ja suri meie pattude eest, oli meie eest täiuslikuks ohvriks, mis avas kõigile inimestele tee lunastusele.

Sellega on Jumal teinud ja öelnud kõik, mida meile on tarvis, mis on meie pääsemise jaoks vajalik. Sellele ei saa enam midagi juurde lisada. Universaalsete ilmutuste aeg on Jumala Poja ilmumisega läbi saanud. Kui Tema asutatud Kirik peab kirikukogusid, kus võetakse vastu mingeid otsuseid ja kuulutatakse välja dogmasid, on see üksnes juba antud ilmutuse selgitamine, põhjendamine, kinnitamine. Mitte midagi uut Jumal meile enam enda kohta ei ütle, ka mitte kirikukogude kaudu.

Aga see ei tähenda, et pärast Kristust Jumal vaikib. Muidugi teatud mõttes räägib Jumal kõigi inimestega, kes on otsustanud Temaga vestlust alustada - me nimetame seda palveks; erilisel viisil kõneleb Jumal meiega läbi kontemplatiivse palve, ja neid, kes selles palvevormis on kõige kaugemale jõudnud, nimetatakse ka müstikuteks.

Aga lisaks palvele võib Jumal ka praegustel aegadel enda kohalolu teatavaks teha mitte üksnes vaimselt, vaid füüsiliselt reaalsel moel. Ma arvan, et seda mõeldakse tavaliselt "privaatilmutuse" all. Muidugi Jumalat ennast ei saa keegi otseselt näha ega kuulda, aga kui Jumal on nii valinud, võivad teatud inimesed kohtuda Jeesusega sama reaalselt nagu räägiksid nad enda naabrimehega. Levinumad on siiski Jumalaema Maarja ilmumised. Selles ei ole midagi kummalist, et Jumal saadab meiega kõnelema Maarja - kes teeb ainult seda, mida Jumal on tal palunud teha - nii nagu endistel aegadel saatis ta ingleid valitud inimestele sõnumeid viima.

Kuigi ka nende ilmumiste käigus teeb Jumal teatavaks mõnesuguse sõnumi, ei ole see ilmutus selles mõttes, nagu on universaalne ilmutus. Ilmselt enamik neist ilmumistest on mõeldud ainult ühele konkreetsele inimesele, kellelt Jumal ootab võib-olla mõnda erilist teenet, ning me pole isegi kuulnud suuremast osast neist juhtumitest.

Siiski on ka teist laadi privaatseid ilmumisi, mis ei ole küll universaalsed, aga on siiski avalikud selles mõttes, et Jumal on tahtnud, et sellest kuuleks rohkem inimesi. Selline oli ka Fatima ilmutus. Fatima Jumalaema ise ütles Luciale, vanimale kolmest lapsest, kellele ta ilmus: "Francisco ja Jacinta võtan ma varsti [Taevasse], aga sina jääd natukene kauemaks, kuna Jeesus soovib, et sa teeksid mind maa peal tuntuks ja armastatuks."

Francisco ja Jacinta suridki paari aasta pärast, Lucia suri aga 2005. aastal 97-aastasena.

Mida me siis saame arvata ilmutusest, mis on mõeldud kuulutamiseks paljudele, mitte üksnes inimesele, kellele see tehti, aga millesse siiski pole vaja uskuda? Kuidas ühendada arusaama, et tegu on millegagi, mida Jeesus on soovinud, et me teaksime, aga millesse pole kohustuslik uskuda?

Minu jaoks on sellised ilmutused märk Jumala lõputust armastusest meie vastu: olles juba öelnud kõik, mida meile oli vaja öelda, on Jumal ikkagi veel nõus meile sel erilisel viisil neid tõdesid meelde tuletama ja rõhutama. Privaatilmutused ei ole vajalikud, aga nad on kasulikud.

Neisse ei pea uskuma, kuna need ei mõjuta usutõdesid, mille oleme juba vastu võtnud. Aga siit tuleneb ka, miks ilmutusi peetakse tihti halvaks märgiks, miks Jumalaema ilmumisi seostatakse tihti "halbade aegadega": kui Jumal peab vajalikuks meile midagi meelde tuletada, oleme järelikult unustanud midagi sellest, mida me peaksime teadma. Seepärast kõik tõelised ilmumised on küll lootuse märgiks, aga peaksid meisse sisendama ka jumalakartust.

No comments:

Post a Comment