Friday, October 20, 2017

Õppetund anglikaanidelt: liberalism kisub teid lõhki

Tõlgime isa Ed Tomlinsoni arvamusloo CatholicHeraldist

Kuninganna endine kaplan, Gavin Ashendsen, juhib Inglismaa Kiriku homoseksuaalsuse teravat teemat käsitlevat mässulist sünodi. Anglikaanid räägivad avalikult skismast. Katoliiklased üle maailma peaksid sellel hoolikalt silma peal hoidma.

Anglikanismi tõeline probleem on alati olnud teoloogiline skisofreenia - tõenäoliselt seetõttu, et see loodi himuliku monarhi rahuldamiseks, mitte soovist usku selgelt kuulutada. Küsi saja anglikaani käest, mis on anglikanism, ning eelda sadat vastust. Inglismaa Kirik ei ole tegelikkuses isegi üks kirik. See on erastianistlik[1] katuseorganisatsioon, mis tänu Kroonile[2] hoiab koos hulka üksteisega võistlevaid teoloogiaid.

20. sajandil vaadati sellele enamasti kui isegi tugevusele, sest tänu ühisele pensionifondile ja kavalalt mitmetähenduslikele sõnastustele ametlikes dokumentides olid anglikanismi kolm põhilist fraktsiooni - mida üks naljahammas nimetas "high and crazy" (kõrge ja hull), "broad and hazy" (lai ja umbmäärane) ning "low and lazy" (madal ja laisk) - piisavalt rahul, et üksteise kõrval edasi kulgeda vaatamata radikaalselt erinevatele uskumustele. Näis, et Nikaia usutunnistus, 39 artikli väga lõtv rakendamine ning kodanike tugev poolehoid oli täpselt piisav, et näitemängu koos hoida.

Kaks peamist 20. sajandi arengut seadsid selle õblukese vaherahu küsimärgi alla. Esimene oli sünodilisele juhtimisele üleminek, mis viis Inglismaa Kiriku radikaalse politiseerumiseni. Nüüd, kus kõik osutus enamushääletuse läbi võimalikuks, ei püsinud fraktsioonid enam ühtselt koos, vaid hakkasid üksteise vastu sepitsusi ja lobitööd pidama. Üldisest Sünodist sai lahinguväli, kus teoloogilised oponendid mõõgad ristasid. Ning ei läinud kaua aega, kuni liberaalne lobigrupp, kelle taga seisid ühiskonnatrendid ning ülemäärane esindatus piiskoppide seas, mõistsid, et sünodid töötasid nende kasuks. Kas Püha Vaim ütles juuli sünodil naispreestritele ei? Pole põhjust muretsemiseks: võtke küsimus veebruaris uuesti päevakorda, ning jätkake niimoodi iiveldamiseni, kuni sõnum Pühale Vaimule lõpuks kohale jõuab! Nii kipub usuvaramu demokratiseerimine töötama, kuigi mööndavasti kaldub süsteem eelistama Barabbast Jeesusele.

Teine anglikaanide rahu häirinud areng toimus siis, kui Ühine Palveraamat[3] muudeti valikuliseks, mitte kohustuslikuks. Sa oled see, mida sa palvetad: lex orandi, lex credendi. Käerauad eemaldatud, hakkasid kogudused liikuma eraldi suundades. Tänapäeval ei ole peaaegu midagi ühist evangeelsel kogudusel linna ühes servas ja tema liberaalsel vastel teises servas. See on Inglismaa Kiriku jaoks tohutu probleem: kuidas saab tuua inimesed armastuses kokku, kui neil on peaaegu nulli jagu kokkulangevaid usulisi kombeid? Olukord on nii tõsiseks muutunud, et Lambethi Konverentsi[4] ei saa enam pidada, kuna sügavad lõhed eksisteerivad isegi piiskopkondade tasemel.

Lisame sellele mürgisele segule juurde seksuaalrevolutsiooni viljad, ning tänapäevase kultuuri tugeva sekulaarse ideoloogia koos tema LGBTQ ristisõdadega, ning lõpp tundub ligi olevat. Ajalooliselt on Inglismaa Kirik hoidnud keskteele, vaarudes katoliikluse ja protestantluse vahel. Kuid kumbalgi neist ei ole määratud võita. Kirik langeb hoopis tühjale maale. Tema katoliiklikele pretensioonidele (ja kiriklikkusele) saabus lõpp koos naispreestritega; tema autentsed protestantlikud pretensioonid lõppesid läbi vältimatu "homoabielu" ja soovoolavuste omaksvõtuga.

Kui just imet ei juhtu, näib Inglismaa Kirikul olevat määratud murenemisele mitmesugusteks pindorganisatsioonideks, nagu juba juhtus Ameerikas. Võib oodata kibedaid juriidilisi dispuute, kui omavahel võistlevad osad seavad end sisse peatänaval, igaüks väitmas end olevat autentne anglikaani hääl. Nii on Gavin Ashenden leidnud end lõksus olevat sel viimasel lahingul kaasaegse anglikanismi hinge üle. Tema ja üksikud teised kujutavad endast viimast vastuhakku võimsale modernistide liberaalsele konsensusele, mis viimast sünodit valitses.

Katoliiklastel on selle saaga lahtirullumisel vähe, mida parastada, kuna ka meie maadleme hetkel kibedalt modernismiga. Ka meie seisame silmitsi jagunemise ohuga ja valitseva kultuuri ees kapituleerumisega. Peab lootma, et modernse anglikanismi saatus on tõsiseks õppetunniks neile Roomas, kelle kiusatuseks on liberaliseerumine. Sest nüüd on vähe kahtlust - arvestades viimaste aastate kogemusi - et ortodokssus ühendab kristlikke kogukondi läbi tõe ühise kuulutamise, samas kui liberalism rebib neid vaid laiali tänu mitmetimõistetavusele, maailmalikule agendale ja mässamisele.

[1] Erastianism tähendab teoloogilises kõnekeeles kiriku põhjendamatut alistuvust riigile. See on nime saanud Erastuse (tegeliku nimega Thomas Lieber) järgi, kes oli Šveitsi arst ja teoloog ja arvas, et kristlaste patte peaks karistama riik.
[2] Inglismaa Kiriku peaks on Inglismaa monarh, hetkel kuninganna Elizabeth II.
[3] "Anglikaani kirikule ainuomane Ühine Palveraamat (The Book of Common Prayer), mis on kogumik talitusi, mida jumalateenistusest osavõtjad on kasutanud sajandeid. /.../ Palveraamat [on] üks sidemeid, mis ühendab anglikaani kogukonna kokku" (Wikipedia, Marika Sarapuu tõlge).
[4] Lambethi konverents on traditsiooniliselt iga kümne aasta tagant toimuv anglikaani piiskoppide kokkusaamine Canterbury peapiiskopi juhtimisel. Viimane konverents toimus aastal 2008. 2014. aastal teatati, et 2018. aastal konverentsi ei toimu, kuigi see võib toimuda hiljem.

No comments:

Post a Comment