Thursday, October 5, 2017

Protestant, kes uskus purgatooriumisse

Tõlgime artikli leheküljelt ChurchPop

C.S. Lewist on laialdaselt peetud üheks 20. sajandi parimaks kristlikuks apologeediks. Kuigi tema pöördumine toimus katoliiklasest sõbra J.R.R. Tolkieni abil, otsustas Lewis ühineda protestantliku Inglismaa Kirikuga, kuhu ta jäi kuni surmani.

Mistõttu on pisut kummaline asjaolu, et ta uskus purgatooriumisse.
Purgatooriumi doktriin tähendab uskumust, et kristlased võivad läbi teha armus puhastumise perioodi pärast surma, aga enne Taevasse sisenemist. Kirik õpetab ka, et maa peal elavad kristlased võivad palvetada surnute eest purgatooriumis ning niimoodi kiirendada nende sisenemist Taevasse. Need olid peamised katoliiklikud tõekspidamised, mille 16. sajandi protestandid tagasi lükkasid.
Oma raamatus "Letters to Malcolm: Chiefly on Prayer", mis avaldati postuumselt aastal 1964, annab Lewis väljamõeldud sõbrale spirituaalseid nõuandeid, ning 20. kirjas leiame me tema üllatavad sõnad purgatooriumi kohta.
"Muidugi palvetan ma surnute eest," kirjutab Lewis. "See toimub nii spontaanselt, peaaegu vältimatult, et ainult kõige sundivam teoloogiline argument paneks mind sellest loobuma."
Kui tema fiktsionaalne sõber ta proovile paneb, väites, et ta üksnes propageerib katoliikliku doktriini purgatooriumist, vastab ta selgelt: "Tõesti, mulle tundub, et seda ma teen. [...] Ma usun purgatooriumisse."
Ta kirjutab edasi, et tema arvates muutus katoliiklik doktriin purgatooriumist 16. sajandi paiku väändunuks, ning et nii varasem versioon (näiteks Dante nägemus purgatooriumist) kui ka tänapäevane versioon (näiteks õndsa John Henry Newmani vaated) on rohkem kasutatavad.
"Meie hinged vajavad purgatooriumi, kas pole nii?" jätkab ta enda kaitseks. Ta ütleb, et see ei oleks Jumalast väga armastav, juhatada meid Taevasse, vaatamata meie seotusele patuga.  "Kas me ei peaks vastama, 'Alistumisega, härra, ning kui selle vastu ei ole vastuväiteid, eelistaksin ma kõigepealt puhtaks saada.' 'Kuid see võib valus olla' - 'Isegi sel juhul, härra'. "
Selle kohta, kas tema arvates on purgatoorium valus, annab ta väga Lewislikult tervemõistusliku vastuse: "Ma eeldan, et puhastumise protsess hõlmab endas tavaliselt kannatust. Osaliselt traditsioonist, osaliselt seetõttu, et kõik tõeline hea, mis minuga selles elus on juhtunud, on seda sisaldanud. Aga ma ei arva, et kannatamine on purgatooriumi eesmärk. [...] Antav ravi on selline, mida on vaja, teeb see siis vähe või palju haiget."
Need, kes on lugenud tema teisi fiktsionaalseid teoseid, teavad, et ka tema klassikaline raamat "Suur lahutus" sisaldab versiooni purgatooriumist.
Võib-olla ei peaks katoliiklik doktriin purgatooriumist protestante üldsegi mitte nii palju hirmutama?

No comments:

Post a Comment