Wednesday, November 15, 2017

Elizabeth Anscombe: Jumala vihkamisest

Oxfordi ülikoolis peetud ladinakeelne jutlus; esmakordselt avaldatud ajakirjas Theology 79 (1976)
Sest ammusest ajast oled sa murdnud oma ikke, rebinud katki oma köidikud ja öelnud: „Mina ei taha teenida!” - sõnad Jeremija ennustusest.
Suur filosoof Spinoza eitas, et inimesed võiksid Jumalat vihata.  Ta toetus vääratele argumentidele. Sest ta arvas, et idee Jumalast, mis inimeste peades eksisteerib, on alati täiuslik ja adekvaatne. Kindlasti, kui me suudaksime näha jumalikku loomust ennast, armastaksime tingimata Jumalat kui kõrgeimat headust ja kõige headuse allikat, aga praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, nagu Apostel[1] kirjutab, ning me tunneme Jumalat üksnes tema tööde kaudu selles maailmas. Nendest  mõned on olemuslikult armastusväärsed ja meeldivad ning ka nende põhjal ei saa Jumalat vihata; aga patu tõttu rikutud inimloomusele näib pahesid alla suruv jumalik seadus talumatu, nagu veel enam karistused, millega meid nuheldakse meie üleastumiste pärast. Selle tagajärjel, nagu ütleb Ingellik Doktor[2], mõned vihkavad Jumalat, niivõrd kui nad tunnetavad teda kui pattude keelajat ja karistustega nuhtlejat.

Sellisest Jumala vihkamisest on mõned langenud otsesse ateismi: nad ei taha, et Jumal olemas oleks, järelikult nad ei tunnista Jumalat. Nüüdseks on filosoofid peaaegu 200 aastat end ümbritsenud seotud argumentidega, et nad võiksid uskuda, et ei saa olemas olla ühte ülimat ja lõputut jumalust; tegelikult selle seletuse põhjal lükkavad nad tagasi Jumala kummardamise kui ebaväärika vaba hinge jaoks; nad põlgavad Jumala kummardajaid ja pilkavad neid kui orjasid.

Teised siiski väidavad avalikult Jumalat armastavat, kuid sellest hoolimata vihkavad tõelist Jumalat mitte vähem: nii nagu endistel aegadel soovisid mässajad alustada revolutsiooni mitte rünnates kuningat, vaid kuninga ministreid, nii kiidavad need inimesed Jumalat, kuid valavad oma vägivalla välja pühakute ja prohvetite peale. Need Jumala väärkummardajad võib kergesti ära tunda järgmise märgi abil: nad mõistavad hukka Jumala kartmise, ning edasi ei tunne nad voorustele allutavat jumalikku seadust; nad arvavad, et inimestele suunatud jumalik armastus tähendab, et inimesed elavad meeldivat elu ja saavad enda ihulikud ihad rahuldatud, et voorus on "uskuda inimesse"; et selline usk ilmutas end eriti Kristuse elus.

Kus siis on Jumala karmus ja halastus (millest Apostel räägib)? Karmust peetakse müüdiks; halastusest ei saa nad aru, sest nad arvavad, et ei saa olla õiglane karistada, kui sellest saab hoiduda ilma ebaõiglusesse laskumata. Nende kohta käivad Issanda sõnad prohvet Hesekieli ettekuulutuses: "Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud." Aga siis tuleb: "Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet."

[1] Mõeldud on apostel Paulust
[2] Mõeldud on Aquino Thomast

No comments:

Post a Comment