Sunday, November 26, 2017

Intervjuu Soome katoliiklasest välisministriga Timo Soiniga

Tõlgime intervjuu Timo Soiniga leheküljelt onepeterfive. Küsitles Alberto Carosa.

2017. aastal on Soome iseseisvuse sajas aastapäev. Mõned mõtted selle tähtsa kuupäeva kohta?

See sajas aastapäev on meie kõigi jaoks oluline ja tähelepanuväärne. Tee on olnud kivine, aga nüüd oleme kõrge elukvaliteediga rahvus, kellel on efektiivne haridussüsteem ja hea tervishoid.

Rahvuse algus ei olnud kerge. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist oli kodusõda, ning kaotati palju elusid. Kuid oli väga hea tervenemise protsess - tänasel päeval näiteks paljud soomlased ei tea või ei mäleta, millisel poolel nende esivanemad olid. Mina isiklikult tean, aga ma kordan: mitte kõik ei tea, millisel poolel seisid tema vanavanemad või vana-vanavanemad, ning see on hea asi.

Seega praegu on Soome suhteliselt turvaline ja hea koht elamiseks. See tähistamise aasta on meile kallis ning avab ka uksi intensiivsemaks diplomaatiliseks tegevuseks. Piisab vaid öelda, et välja on kuulutatud meie presidendi peatne kohtumine president Trumpiga Washingtonis ning et Venemaa president Putin käis siin äsja külas. Ma olin ka Roomas, et kohtuda sel hetkel välisministriks olnud Paolo Gentiloniga, kes on nüüd peaminister, ning meil on suurepärased suhted EL riikidega. Mina isiklikult ka reisin palju, külastades võõrrahvuseid ning suurendades meie rahvusvahelist koostööd rohkem kui eales varem.

Soomet on soovitatud kui ideaalselt neutraalset maad paavsti ja Venemaa patriarhi Kirilli kohtumiseks Euroopa pinnal. Nad kohtusid juba Kuubal ning eks näis, kas paavstlik visiit Moskvasse saab teoks. Kas teie oleksite valmis korraldama seda võimalikku kohtumist Soome pinnal?

Traditsiooniliselt on Soomel olnud alati erakordselt head suhted Venemaaga ning meil on enda suure naabriga hakkama saamisel palju kogemusi. Kuid peab meeles pidama, et me ei ole enam täielikult erapooletud. EL-i liikmeks astumisega oleme me otsustavalt läände pöördunud, mida näitab ka fakt, et oleme saavutanud NATO tugevdatud partneri staatuse, kuigi ei ole endiselt NATO täieõiguslikud liikmed. Teiste sõnadega, olukord on muutunud ning meile ei saa enam ametlikult viidata kui pooli mitte valinud riigile. Sellele vaatamata oleme me enam kui valmis vahendaja ja korraldajana tegutsema, tulles vastu ükskõik millise Euroopa riigi nõudmistele kohtuda Venemaaga, et lõdvendada võimalikke pingeid, soodustada dialoogi ning viimaks lahendada probleeme rahulikul moel.

Milline on Soome olukord EL-iga seotud probleemide osas, nagu näiteks illegaalse immigratsiooni kriis?

Mis puutub immigratsiooni või migratsiooni kriisi, või varjupaiga taotlejate kriisi, arvan ma, et nende probleemide lahendamine tuleb suunata juurpõhjustega tegelemisse. "Juurpõhjuste" all pean ma silmas jubedat olukorda riikides nagu Süüria, Iraak ja teised. Isiklikult arvan ma, et neid inimesi, kes on tõeliselt hädas, peab aitama. Kuid on ka niinimetatud majandusimmigrandid, kellel pole mingit alust taotleda varjupaika.

Me näeme, et on kaks poolt. Kuid näiteks ma mõtlen, et kui sind on registreeritud põgenikuna ja sa oled selle staatuse ametlikult saanud, peaks olema palju lihtsam ja aktsepteeritavama tuua need inimesed Soome, kaasa arvatud naised ja lapsed, kuid praegu see ei ole nii, sest tavaliselt on need noored mehed, kes üle kogu Euroopa tulevad. Kui sa oled tõeline põgenik, on see okei.

Inimeste viimine maailmajao teise serva ei ole küll lahendus, aga kui inimesed põgenevad tagakiusamiste või ohu tõttu elule, peaks neid ilma eranditeta aitama. Ning tuletame ka meelde, et see on kristlik seisukoht.

Aga kuidas kommenteerite moslemitest immigrantide põhjustatud võimalikke probleeme, mida näitab rünnakutetulv üle Euroopa, kaasaarvatud Soomes?

Esiteks, ärme üldista. Radikaalid ja ekstremistlikud elemendid on probleemiks, kõikjal Euroopa Liidus, ning mitte ainult Soomes. Kuid siin on neid arvuliselt vähe. Enamik moslemeid on mõõdukad inimesed ega tekita mingeid probleeme.

Kuid on olemas pisike vähemus, kes on liitunud terroristide võrku kuuluvate organisatsioonidega, nii palju, kui me teame, sada soomlast, Soome kodanikku, on liitunud ISISega ja nendega võidelnud. Umbes 20 neist said surma, 40-l õnnestus tagasi tulla, ning ülejäänud - meil pole aimugi, kus nad on. Nemad on tõeline oht, eriti vihkajaliku propaganda pärast, mida nad sotsiaalmeedias levitavad. Tavalised moslemid ei tekita probleeme. Siis on muidugi teatud käitumised ja praktikad, mida soome ühiskond ei saa aktsepteerida, nagu naiste ümberlõikamine ja asjaolu, et isad näevad lapsi enda omandina ning seega saavad otsustada, kellega nad abielluma peavad.

Turkus toimunud vägivald näitab, et terrorismi on ka Soomes. Tõsiste mõtetega tunnen ma sõnatut kurbust. Meie saja-aastane riik on ehitatud seaduslikkusele. Soome on õigusriik. Ainult seaduslikul moel lööme me terrorismi, ning sellel moel lööme me seda kindlasti.

Kas teie meelest sõnavabadus peaks sisaldama vabadust mõnitada religioosseid veendumusi?

Kuigi läänemaailm on võimaldanud kõigile kritiseerida mida iganes, kaasaarvatud religiooni ja ka islamit, ei peaks inimeste religioosseid veendumusi naeruvääristama või solvama. Ma olen konservatiivne katoliiklane, ja muidugi ma ei mõnita näiteks Katoliku Kirikut või Luteri Kirikut ja nii edasi, aga vabas ühiskonnas on sul sõnavabadus ning kui sa soovid kritiseerida, siis sa teed seda. Sama kehtib islami kohta. On kombekas mitte naeruvääristada teiste uskumusi, aga kui nad proovivad sellist laadi ühiskonda Soomes tekitada, siis peavad nad teadma, et see ei kuulu siia.

Ei saa elada omaenda seaduste ja religioossete uskumuste järgi. Näiteks olen ma abordi vastu, aga kui Soome seadusandlus seda lubab, ei saa ma keelata selle toimumist. Aga ma ei aktsepteeri seda, ning sellises olukorras me oleme. Ma saan selle nimel töötada, kasutada enda demokraatlikke õigusi ning edendada enda agendat olukorra muutmiseks, aga ma ei saa öelda, et kuna see on minu uskumus, siis teised peavad sellega nõustuma või seda järgima. Aga minu arvamus on ikkagi see, ning ma tahan selles osas väga selge olla.

Luterliku reformatsiooni 500 aastapäeva puhul läks paavst eelmisel aastal Rootsi ning paar kuud pärast seda määrati Stockholmi piiskop esimeseks kardinaliks skandinaavia ajaloos. Mida te sellest arvate?

Ma arvan, et see on suurepärane, see on väga hea. Loodedavasti võime tulevikus rääkida isegi soome kardinalist. Umbes aasta eest olin ma Roomas enda hea sõbra, isa Oskari Juurikkala katoliku preestriks ordineerimise puhul, kes on Opus Dei liige ning oli kunagi minu assistent. Nii et minu eriline nõuandja Riikka ei või kardinaliks saada, aga Oskari võib.

Nali naljaks, aga kuigi Soome katoliiklased on suhteliselt pisike vähemus, peame me tunnistama, et see praeguse Helsinki piiskopi, monsenjöör Teemu Sippo juhtimise all kasvab. Meid on nüüd umbes 14000, aga kui ma Kirikuga 1988. aastal liitusin, oli meid umbes 5000. Nii et see kasvab, mitte suurtes numbrites, aga toimub pöördumisi ja inimesi kolib siia ja nad abielluvad ja nii edasi. Peame ka arvesse võtma, et monsenjöör Sippo on esimene soome päritolu Rooma-Katoliku piiskop alates Turku piiskopist Arvid Kurckist (1464-1522), keda peetakse viimaseks tõeliseks Soome katoliku piiskopiks, sest tema järeltulija hakkas propageerima [protestantlikku] reformatsiooni. Ning miks mitte? Ka monsenjöör Sippo võib varsti olla kardinali kandidaat tänu tema suurepärasele tööle. Ma ütleksin, et me oleme õigel teel.

Kas te oskate nimetada mõnda aspekti katoliku usu kohta, mida te eriliselt armastate ja kalliks peate?

Tema muutumatut loomust ja seega tema põhiliste tõekspidamiste stabiilsust. Nii et see, mida sa kirjutasid aastaid tagasi meie eelmise kohtumise kohta, kehtib ka täna, sest minu mõtlemine pole muutunud ning minu ideed on samad. Leidub neis, kes ütlevad, et ma peaksin ka muutuma, nagu paljud tänapäeval teevad, aga ma ei muutu.

Kui sa oled osa katoliku kogukonnast ja oled huvitatud Kirikus toimuvast, hoiad sa silma peal, milliste väljakutsetega Kirik üle maailma silmitsi seisab ja milliseid vastuseid ta pakub, ning asi, mille üle Katoliku Kirikus ma olen erakordselt õnnelik, on see, et ta ei kuuluta vaid sõnades. Ta ei anna poliitikutele, ühiskonnale ja meediale seda, mida nad tahavad. Ta ütleb, 'See on see, mida me usume; need on meie seisukohad abielu, preesterluse, homoseksuaalsuse kohta. Need on meie põhimõtted sakramentide kohta' ja nii edasi. Nii peaks see olema.

Inimestena teeme me vigasid ning ma olen teadlik kohutavatest asjadest, mis on Kirikus juhtunud. Lõppude lõpuks, kui mina oleksin Saatan, läheksin ma altarile nii lähedale, kui võimalik. Aga mõnede mädade tomatite pärast, mida võib leida kõikjalt, mitte üksnes Kirikust, ei ole õigust öelda, et terve Kirik on mäda ning evangeelium on mõttetu.

Siin Soomes üritan ma olla kena, kuid ma pean ütlema, et me ei too Kirikusse rohkem inimesi kena olemisega, võttes omaks kompromisse tegeva ja muganduva suhtumise, lõpuks öeldes, "Ma nõustun sinuga". Ei, ma ei nõustu. See on evangeelium. Võta või jäta.

Kuidas teie katoliiklik visioon mõjutab teie poliitilist tegevust, nüüd kus te olete valitsuskabineti vanemliige, mitte enam erakonnajuht?

Nüüd on see kergem just seetõttu, et ma ei ole enam erakonnajuht. Kui ma juhtisin erakonda, võeti kõike, mida ma ütlesin, kui partei ametlikku seisukohta, isegi kui see tegelikult nii ei olnud.

Aga see, et konservatiivne katoliiklane võib olla välisminister ja erakonnajuht luterlikus riigis, räägib midagi Soome tolerantsuse kohta. Ma ei jäta kunagi kiitmast enda soome inimesi selle eest, et nad ei eira ega solva mind selle pärast, mis ma olen enda religioossete uskumuste tõttu.

Ma armastan enda tööd väga. Minu meelest on see väga huvitav, ning on tõeline au ja privileeg olla määratud enda riiki väliministrina teenima. Tegelikult olen ma nüüd vabam ütlema välja, mida ma mõtlen, sest see ei ole enam partei seisukoht, nagu ma ütlesin. Muidugi, kui ma olen Soome välisminister ning ma ütlen välja teatud asju, võib keegi valitsuses kulmu kergitada ning protesteerida, kuid ma ei hooli sellest, sest ma võin alati väita, et see on minu isiklik arvamus inimolendina ning mitte valitsuse ametlik seisukoht või vaade.

Enda poliitilist karjääri jätkates võite te vabalt pürgida kõrgliigasse ning isegi saada Soome presidendiks ...

Ausalt öeldes pole ma otsustanud, kas ma osalen järgmistel valimistel. Ma ei tea, kuid ehk ei ole veel aeg pensionile minna. Kuid järgmistel presidendivalimistel ma ei osale, see on kindel.

No comments:

Post a Comment