Sunday, November 19, 2017

Isa Henri Werlingi kiri Tartu õdedele 19. november 1948, Siberist

(Isa Werlingi kiri on toodud postituse lõpus)

Ajalooliseks taustaks

23. augustil 1939 Molotovi ja Ribbentropi poolt alla kirjutatud Hitleri ja Stalini  salakokkulepete tagajärjel hakati Eestis kiriku vabadusi järk-järgult piirama.  Baltisakslased  sunniti  Eestist lahkuma.  Nende hulgas oli hulk katoliiklasi:  lahkuma pidid  mitmed  preestrid  ja  orduõed. 

Eesti  okupeeriti 17. juunil 1940. Eestis kehtestati  nõukogude  ususeadused. Algas  kiriku  ja  preestrite  süstemaatiline tagakiusamine.  Nõukogude  võimuorganid  konfiskeerisid  kiriku  vara.  Leidis aset jumalateenistuse segamisi ja vaimulike tagakiusamist.  2. juulil 1940  kutsuti tagasi Eesti Vatikani saadik Karl Selter. Sellele järgnes nuntsius Antonino  Arata väljasaatmine 26. augustil 1940. 

26. jaanuaril 1941 lahkusid Eestist viimased jesuiidid ja  kaputsiinid.  Eestisse  jäid  Eduard  Profittlich,  Henri  Werling,  Charles  Bourgeois,  Thäddaus  Kraus  ning  Lucian  Ruszala.  Tartusse  jäid  kolm  tšehhi  õde  Püha  Franciscuse  III  ordu  Pühima  Neitsi  Maarja  Pärispatuta   Saamise  Kongregatsioonist: õde Assunta Pešova, õde Celesta Štohanzlova, õde Salvatora Belikova.  

Peapiiskop Profittlichile oli Eestisse jäämine seotud suurte sisemiste kahtlustega.  Saksa saatkond Tallinnas püüdis Profittlichi, kes alates  20. aprillist 1935 oli Eesti  kodanik, veenda Saksamaale tagasi pöörduma. Põhjuseks toodi oht, et  Nõukogude võim ei talu sakslasest piiskopi  viibimist sõjaliselt tähtsal  territooriumil ning et ta küüditatakse sisemaale või Siberisse.  Peapiiskop  otsustas jääda, põhjendades seda sooviga jääda oma koguduse juurde ning  jagada koos temaga õnne ja õnnetust. 

Julgeoleku rahvakomissar Boris Kummi  käsul korraldati ööl vastu 27. juunit 1941 Profittlichi juures läbiotsimine ning  peapiiskop  arreteeriti.   Läbiotsimise  käigus  võeti  kaasa  Katoliku  Kiriku  Tallinna  koguduse liikmete kartoteek, jutluse käsikirjad ja  kirjavahetus paavstiga. 

Peapiiskop Profittlichi edasine saatus selgus 1990. aastal, kui sai  võimalikuks juurdepääs NKVD toimikutele.  Profittlich mõisteti Kirovi vanglas 21.  novembril  1941  surma  mahalaskmise  läbi,  “süüks”  nõukogudevastase  laimu  levitamine kantslist, katoliiklaste välismaale põgenemise varjamine, Saksa armee  kiitmine ja kontrrevolutsiooniline agitatsioon.  Eduard Profittlich suri Kirovi vangla  haiglas 22. veebruaril 1942. aastal, enne kohtuotsuse täideviimist. 

Pärast  Profittlichi  vangistamist  nimetati  korralduse  alusel,  mille  kardinal  Luigi  Maglione  oli  andnud  7. märtsil  1941 Riia  peapiiskopile  Antonijs  Springovičsile, Eesti apostellikuks administraatoriks ad interim Henri Werling. 

Järgneval Saksa okupatsiooni perioodil saavutas kirik ainult mõningase vabaduse. Pärast seda, kui Henri Werlingil õnnestus 30. augustil 1941  ühe katoliikliku diviisikaplani kaudu Vatikaniga ühendust saada, saatis peapiiskop Springovičs 11. mail 1942 oma abipiiskopi Jāzeps Rancānsi visiidile Eestisse, mille käigus ta pühitses  10. mail 1942 preestriks Alexander Dordetti (1916-1984) ja nimetas ta Tartu kogudusevaimulikuna ametisse. Dordett töötas Tartus 3.07.1942-15.08.1944.   Alexander Dordett pärines Tallinnast, tema ühinemisel katoliku kirikuga mängis suurt rolli Eduard Profittlich. Ta lahkus Eestist koos  taganevate  saksa  vägedega  ning  jätkas hiljem õpinguid  Austrias ja Belgias, tehes silmapaistvat akadeemilist karjääri. 

Saksa okupatsiooni aastatel oli Eestis teenimas 5  preestrit:  Henri Werling Tallinnas ja Pärnus, Alexander Dordett Tartus, Thaddäus  Kraus Narvas, Lucian Ruszala Valgas ja Petseris ning Stanislaus Rut Rakveres  ja  Kiviõlis.   Charles Bourgeois, arreteeriti sakslaste  poolt 23. juunil 1942 süüdistatuna spionaažis (Tartus preestrina 3.02.1941-23.06.1942),  pärast seda kui ta püüdis Roomas  resideeruvat peapiiskop Antonino Aratat informeerida katoliku kiriku olukorrast  Eestis. Charles Bourgeois vabanes venelaste taastulles vangistusest, kuid uued võimud ei andnud talle  luba  preestrina  tegutseda.  Isa  Vassili  lahkus  Eestist  mais  1945 Moskvasse, kus tegutses kaplanina Prantsuse saatkonna kabeli juures. Märtsis  1946 saadeti ta Nõukogude Liidust välja. 

Septembriks 1944 taasokupeerib Punaarmee Eesti mandriosa ning ateistliku riigi seadused hakkavad Eestis jälle kehtima. Taas algasid usklike  tagakiusamine, kodude  läbiotsimised, vahistamised.  15. augustil 1945 küüditati apostellik administraator  ad interim  Henri Werling Permi oblastisse Uuralites.  On säilinud isa Werlingi 13 kirja aastatest 1946-1949  Tartusse tšehhi orduõdedele:

1_IX_1949; 1_VIII_1948; 1_X_1948; 3_II_1949; 4_VI; 6_XII_1946; 9_VI; 12_VII; 15_VI; 18_IX_1948; 19_XI_1948; 20_IV; 27_II 


Henri  Werling  vabanes asumiselt 1954. aastal ning saabus tagasi Eestisse. Üle jõu käiva töö tulemusena invaliidistunud Werling asus elama Esna-Kodasemale. Koos temaga elas Kodasemal jesuiidivend Cazimir Kantski (1889 – 1970). Usuasjade voliniku loal käis isa Werling iga kahe   kuu tagant Tallinnas pihilisi vastu võtmas. Vaatamata järjest halvenevale tervisele  jätkas  isa  Henri  Tallinna külastusi   ning  töötas  muuhulgas  Apostlite  tegude  raamatu  eestikeelse  tõlke  kallal.  Sugulaste  ettepanekule  lahkuda  Eestist  oma  kodumaale  Luksemburgi, vastas  ta  eitavalt, soovides surra  maal, millele oli pühendanud suure osa oma elutööst.   Henri  Werling  lahkus  igavikku  22. veebruaril 1961, samal kuupäeval mil peapiiskop Profittlich. 

Pärast Henri Werlingi arreteerimist juhtis kogu hingehoiutööd Eesti mõnda aega  Thaddäus Kraus, siis võttis Riia peapiiskop Antonijs Springovičs  Eesti koguduste  hingehoiu enda alluvusse. Ta hoidis kontakti Roomaga ning saatis Eestisse oma  piiskopkonna preestreid. 1946. aasta märtsis asus  Tallinnasse preestriks Kazimirs  Sosnovskis, kes lahkus veidi rohkem kui aasta pärast, tema asemele asus Janis  Grišāns,  kes töötas preestrina 1952. aastani ning lahkus siis tervislikel põhjustel.  1952. aastal saabus Tallinnasse kogudusepreestriks Miķelis Krumpāns, kes jäi siia kuni oma surmani 1987. aastal.  Isa Täddeus Kraus alustas tööd Tartu preestri kohal sügisel 1944. Vanaduspuhkusele lahkus ta 15.septembril 1964 Krakovisse oma ordu emakloostrisse. Riia peapiiskopkonna apostellik administraator Julijans Začestsil (1914 - 2004)  nimetas 14. septembril 1964 Tartusse ametisse uue preesteri -  Andreas Pavlovskise OFMCap (1916?2000). Preester Pavlovskis töötas  Tartus kuni 1977. aastani.

***

Kemyl 19/XI 48 

Kallis õde, 16 al sain Teie kirja, ja eile ilusa paki. Suur tänu südamest! Nagu näete lisatud ümbriku tükist, olite minu nime unustanud; ja võib olla sellepärast tuli kiri lahtitehtuna ja liimiga jälle kinnikleebituna. Õnneks olin just Kemyl´i postkontoris kui ta pääsis siia, ja ametnik andis mulle kätte, tundes juba et oli minule saadetud. - Väga huvitasid mind Teie teated Teie ja isa töö kohta ja läti koleegide kohta! Pakiga oli väike õnnetus: Esimene kord tuli mul ette, et keegi varas avanes paki noaga, allpoolt. Aga kui nuga lõikas ubade ja suhkru kottidesse ja neist voolas osa välja, kartis ta siiski ja pani jälle kinni Postiametnik nägi seda kohe kui pakk tuli, ja kirjutas sellest akti. Väga hea oli, et Teie kirjast paki sisu oli mul juba tuntud, nii et võin konstanteerida, et midagi paremat seal ei puudunud. Teie küsite, kas pakid alati tervena tulid siia. Küll seni alati. Ja kalakonserv oli seal ka mitu korda. Tšehki sõnaraamatuga on veel aega küllalt. ma lõpetasin nüüd "Uue aja" ja pean tema küljes lihvima terve kuu! Tööpäev on nüüd lühike. Ja kuna võimalik on, et meid saadetakse koju, veel talvel 48/49, parem on oodata. Kui jälle kirjutate emale, lisage ka minult südamlik tervitus. Tänan Teid veel üks kord. Teie armsa abi ja palvete eest. Mina ei unusta Teidki ega isa T. 

HW.




No comments:

Post a Comment