Friday, November 10, 2017

Katoliiklase profiil: kes oli Elizabeth Anscombe?

Kirjutab Heido Trofimov

Ma kuulsin Elizabeth Anscombe'ist esimest korda seoses sellega, et ta võitis 1948. aastal Oxfordi Sokratese klubi debatis C.S. Lewist, ühte 20. sajandi populaarseimat kristlikku apologeeti, lükates ümber ühe Lewise naturalismivastase argumendi. Seda on (vaieldavalt) kirjeldatud kui Lewise jaoks traagilist sündmust, mis hirmutas ta apologeesia juurest minema ning pani ta oma ülejäänud elus keskenduma lasteraamatute kirjutamisele. Niisiis ei pruukinud see minu jaoks kuigi soodne sissejuhatus olla, sest selleks ajaks olin ma Lewise töödega üsna hästi kursis ja olin hakanud temast päris lugu pidama. Aga debatis on tähtsad argumendid, mitte inimesed.

Lisaks sellele köitis mu tähelepanu pisike ääremärkus, et Anscombe oli ka ise kristlane - filosoofist katoliiklane. Seega tegelikult nõustus ta Lewise järeldusega, kuigi pidas selleni jõudmise teed ebatäiuslikuks.

Filosoof, katoliiklane, ning märkimisväärselt aus naine, vaieldes argumendi vastu, mis toetas tema enda seisukohta - see kõik tekitas Anscombe'i vastu huvi. Otsustasin tema kohta pisut rohkem välja uurida.

Üsna pea oli selge, et tegu on erakordse mõtleja ja väga kütkestava isiksusega.

Ühes artiklis esitatakse temast näiteks selline kokkuvõte: "Ta on Aristotelese veendunud õpilane ning samal ajal Wittgensteini tunnustatud järgija. Ta on pühendunud roomakatoliiklane, kes on sügavalt juurdunud briti analüütilise filosoofia traditsioonis. Ta on abikaasa ja seitsme lapse ema, kes sai sellest hoolimata  üheks 20. sajandi meestest domineeritud akadeemilise maailma suurkujuks. Ükskõik, kas ta tekitab raevu või imetlust, Anscombe on eitamatult ebatavaline."

Kes see naine siis täpselt oli ja mida ta elu jooksul korda saatis?

noor Anscombe
Gertrud Elizabeth Margaret Anscombe sündis 18. märtsil 1919. aastal Iirimaal briti vanematele. Tema vanemad ei olnud religioossed, kuid Anscombe pöördus teismeeas katoliiklusesse. Ta on enda pöördumise kohta kirjutanud ainult seda, et see oli 12 ja 15 eluaasta vahel toimunud lugemise tagajärg. Minu teada pole ta kuskil avaldanud loetud raamatute nimekirja, kuid tema tütar Mary Geach on maininud, et vähemalt üks autoritest oli Chesterton. (Naljakal kombel pöördus ka Lewis kristlusesse suuresti Chestertoni mõjutustel). Muudes allikates on mainitud ka raamatuid kuninganna Elizabeth I ajal tagakiusatud katoliku preestritest.

Tundub, et Anscombe'i vanematele tütre pöördumine ei meeldinud, ning viimase võimalusena proovisid nad teda Katoliku kiriku asemel vähemalt protestantlikusse anglikaani kirikusse suunata. Nad korraldasid kokkusaamise anglikaani pastoriga, kes üritas noort tütarlast veenda, et anglikaani kirikust saab ta kõik "hea", mis on katoliiklusesgi, kuid ilma katoliikluse halbade külgedeta.

Kuid Anscombe küsis pastorilt armulaua kohta: "Kas pärast leiva pühitsemist on see endiselt leib?" Pastor tunnistas, et tema arvates jääb see ikka leivaks. Anscombe vastas, et armulaua leib läbib transubstantsiooni, nii et meie saaksime selle läbi muutuda, ning tema tahab muutuda Kristuseks, mitte leivaks.

Pastor kirjutas Anscombe'i vanematele ja soovitas neil lasta tütar Katoliku kirikus ristida, sest tema meelest pidas ta katoliiklike uskumusi kindlamalt kui keegi teine, keda ta teab. Siiski ei lubanud vanemad sellel juhtuda enne Anscombe'i täisealiseks saamist.

Pärast keskkooli lõpetamist alustas Anscombe filosoofiaõpinguid Oxfordi ülikoolis ning sai sealt kraadi 1941. aastal, samal aastal, kui ta abiellus teise katoliiklusesse pöördunuga, filosoof Peter Geachiga. Nende abielus sündis kolm poega ja neli tütart, kellest kõik on praktiseerivad katoliiklased ning üks on nunn.

Wittgenstein
Kuna selle postituse eesmärk on rääkida Anscombe'st katoliiklasena, pean ma välja jätma paar väga huvitavat aspekti Anscombe'i elust: tema sõpruse 20. sajandi ilmselt olulisima filosoofi Ludwig Wittgensteiniga ning tema enda filosoofilised ideed, mis ta kuulsaks tegid. Esimese kohta võib öelda vaid, et see polnud sugugi ootuspärane, niivõrd kui Wittgenstein ei kannatanud "akadeemilisi naisi" ning põlgas eriti naisfilosoofe. Samuti oli Wittgenstein ise katoliikluse hüljanud, kuigi jäi sisemises mõttes religioosseks inimeseks ning suhtus ka katoliiklusesse austusega. Enne surma palus ta isegi näha katoliku preestrit, et otsida lepitust Kirikuga. Pihtimiseni Wittgenstein siiski ei jõudnud, kuigi preester (nagu ka Anscombe) oli tema surivoodi ääres.

Pärast Wittgensteini surma võttis Anscombe üle tema töö Cambridge'i ülikoolis, mida ta pidas kuni pensionileminekuni aastal 1986.

Anscombe'i enda filosoofilistest töödest võib esile tuua artikli "modern moral philosophy", kus Anscombe süüdistas kõiki kaasaegseid moraalifilosoofe, et nende filosoofia on enam-vähem üks ja seesama ja pealegi väär. Ta oli nördinud moraalifilosoofide seas valdavast mõttest, et mitte midagi - isegi mitte süütute tapmist - ei peeta absoluutselt keelatuks. Selle artikliga algas kaasaegne huvi vooruseetika vastu, nimetatud ka "vooruseetika renessansiks".

Kuidas aga avaldus Anscombe'i elus ja töös tema usk?

Anscombe nimetas end religioonist rääkides "keskpäraseks maailmalikuks inimeseks, kes elab tavalist maailmalikku elu". Ta näis arvavat, et sekulaarsed kristlased, st kristlased, kes ei ole allutanud end mõnele ordureeglile ning elavad tavaliste kodanikena tavalises maailmas, saavad elada üksnes "teiseklassilist" spirituaalset elu, sest tõenäosus on lihtsalt nii suur, et nad Jumala asemel klammerduvad tavaliste maiste hüvede külge.

Ometi on minu meelest just Anscombe'i enese elu eeskujuks, kuidas sekulaarne kristlane saab maailma keskel elada kristlasena. Heaks lähtekohaks on tähendamissõna talentidest. Sest kui Anscombe'i kohta võib midagi väita, siis seda, et enda talenti ta maha ei matnud.

Mõned mõtlevad selle all ilmselt, et "see naine ei jäänud ka kunagi vakka". Ning tõepoolest ei jäänud Anscombe kunagi vakka Kiriku jaoks rasketel aegadel nagu kuuekümnendad ja seitsmekümnendad, kui ta kaitses kõiki kõige ebapopulaarsemaid õpetusi. Sel ajal oli selleks muidugi õpetus seksuaalsusest ning eriti kontraseptiividest, nagu ka abordist. Hämmastava läbinägelikkusega kirjutas ta sellest, kuidas kontraseptiivide aktsepteerimine viib abielukultuuri lagunemiseni ja nõudmiseni, et abielu peab mahutama ka samasoolisi paare. Need tekstid, kirjutatud aastakümneid enne esimesi samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilliitude loomist, võiksid samahästi olla kirjutatud tänapäevaste debattide käigus.

Muidugi oli see skandaal paljude Anscombe'i liberaalsete kolleegide jaoks, keda selliste seisukohtade esitamine lihtsalt marru ajas. Aga isegi kui tema kolleegid ei lasknud end neis küsimustes ümber veenda, avaldas neile muljet Anscombe'i tõsiseltvõetavus. Näiteks Bernard Williams, keda Anscombe'i kirjutised kontraseptiivide kohta eriti häirisid, nimetas samas Anscombe'i inimeseks, kes on talle eeskujuks olnud. "Ta kandis edasi mulje, et tark olemisest ei piisa," ütles Williams. "Oxfordi filosoofia oli väga argumentatiivne, seal oli palju võistlevat dialektikat ja teistele tõestamist, et nad eksivad. Ma olin selles kõiges üsna hea. Aga Elizabeth andis tugevalt edasi teema tõsidust ning seda, kuidas küsimused on keerulised moel, mida ei saa lahendada lihtsalt targaks olemisega."

Veel kindlameelsemalt astus Anscombe aga välja inimelu pühaduse kaitseks. 1956. aastal protesteeris ta avalikult (kuid ebaõnnestunult) Oxfordi ülikooli otsuse vastu anda aukraad Harry Trumanile, kes oli kümnekonna aasta eest andnud korralduse Jaapani tsiviilelanikke tuumapommiga rünnata. Paljud peavad seda otsust siiamaani "patsifistlikuks kangelasteoks", mis tegelikult päästis miljoneid elusid. Anscombe oli aga veendunud, et "süütute tapmine abinõuna eesmärgi saavutamise nimel on alati mõrv, ning mõrv on üks halvimaid inimtegusid", nagu ta ütles ülikooli senati ees, keda ta oli sundinud aukraadi andmise küsimuses hääletust korraldama.

Kõrvalolevatel piltidel on jälle näha, kuidas politsei veab Anscombe'i, kes oli sel hetkel juba Cambridge'i filosoofiaprofessor, jõuga ära abordikliiniku eest, mille sissepääsu Anscombe oli otsustanud blokeerida. Kahel korral arreteeriti ta sellise tegevuse eest. Need pildid ilmusid ajakirjanduses abordivastaste meeleavalduse illustratsioonina, kuid neis ei mainitud Anscombe'i nime, olgugi et arreteeritud oli üks maailma juhtivaid filosoofe. Võib vaid spekuleerida, milline tähtsündmus oleks saanud sellest, kui mõni kuulus filosoof oleks jõuga ära veetud abordipooldajate demonstratsioonilt.

Need on mõned eredad seigad Anscombe'i avalikust elust. Aga väga huvitav on lugeda ka tema isikliku elu kohta.

Anscombe'i tütar Mary Geach on kirjutanud, et tema ema oli laste suhtes väga tähelepanelik, nii et lapsed on ilmselt harva saanud nii palju ja nii sügavalt kaalutletud vastuseid enda küsimustele, nagu nemad said. Anscombe oskas alati mõelda selle inimese tasemel, kellega ta rääkis. Näiteks lühikeses essees "On transubstantion" kirjeldab Anscombe väga huvitavalt, kuidas väikestele lastele rääkida Kristuse tõelisest kohalolust armulauas. Ta mainib seal, et ta tundis kolmeaastast last, keda õpetati nii, nagu ta kirjeldas, ning "kes oli kiriku tagaosas, kui tema ema armulauale läks. „Kas ta on sinu sees?“ küsis laps, kui ema tagasi tuli. „Jah,“ vastas ta, ning tema imestuseks heitis laps tema ette maha. Ma võin seda kinnitada, sest ma nägin seda juhtumas."

Mida Anscombe ei maini, on see, et tema ise oli see ema ning väike laps oli tema tütar.

Ilmselgelt oli ka Anscombe'l endal suur aukartus Pühima Sakramendi ees, nii et kui professor Gonzalo Herranz nägi teda Pamplonas missa ajal põlvitamas ega tundnud teda kohe ära, pidas ta teda tema lihtsa vagaduse (ja riietuse) põhjal vaeseks talunaiseks.

Ning palvetamises, mis toimus igal hommikul ja õhtul, olevat Anscombe olnud silmnähtavalt siiras. Ta võis palvetada väga tavaliste asjade eest nagu hea ilm või eksamitulemus, talitades nõuande järgi, mille oli noorena saanud enda vaimulikult juhendajalt, küsides, mille eest võib palvetada. "Kõige eest, mida on okei tahta," sai ta vastuseks.

Räägitakse, et Anscombe olevat enda lastele õpetanud: "Austage Jumalat. Austage elu. Aga ärge austage auväärsust."

See väljend kordub tihti tema kirjutistes, kus ta mõistab hukka maailmalikkuse ja maailmaliku auväärsuse taotlemise. Pole kahtlustki, et ta ise elas täielikult nende põhimõtete järgi, mida ta jutlustas. Suur osa sellest mõjub tänapäevani ektsentrilisusena ega pruugi leida heakskiitu ka paljude katoliiklaste hulgas. Ta ei võtnud kunagi enda abikaasa nime. Ta suitsetas sigarette. Ta kandis monoklit ja pükse ajal, kui ühiskonna enamik sellele veel viltu vaatas. Professorina ta lihtsalt eiras ülikooli ametlikku riietusetiketti.

Räägitakse, et ta olevat kord sisenenud kohvikusse, kus talle teatati, et pükstega naisi sisse ei lasta. Vastuseks olevat Anscombe lihtsalt hakanud pükse ära võtma.

Muidugi ei tee see Anscombe'ist feministi selle sõna tänapäevases mõttes. Kui tema kolleegid nurisesid preestriseisuse ainult meestele avatuse üle, olevat Anscombe vastuseks väga aeglasel häälel ette lugenud kaheteistkümne apostli nimed.

Kahekümnenda sajandi keskpaigas oli Oxfordi ülikool (Anscombe õpetas nii Cambridge's kui Oxfordis) küll välispidiselt konservatiivne paik, kuid sigarette suitsetavat ja pükse kandvat naisprofessorit suudeti lõpuks ilma suurema kärata aktsepteerida. Mis ülikooli kogukonda tõeliselt häirima pidi oli avameelselt Jumalat uskuv naine, kes uskus ja elas katoliku usu järgi, kes uskus, elas ja jutlustas sugulisest puhtusest, abielust ja perekonnast.

Kuigi teatud mõttes filosoofia oli tema elu, tuli Anscombe'i meelest usk alati esimesena. Nii et kui Bernard Williams ründas tema vaateid sugulisest puhtusest ja süüdistas teda "elu vaesumise" jutlustamises, vastas Anscombe lihtsalt: "Et peab olema valmis enda elu kaotama, et seda leida, et olla "vaimus vaene" on õnnis, et see, mis võib näida puuduse ja moonutusena, on tee ellu, mille alternatiiv on surm: seda kõike on kristlus tõepoolest õpetanud." Kui tema tütar küsis ema käest, miks ta võttis vastu katoliku usu, vastas Anscombe: "Sest ma usun Kristuse õpetust."

Üheks kahekümnenda sajandi suurimaks filosoofiks sai Anscombe mitte sellele vaatamata, vaid selle tõttu. Kuidas muidu oleks Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia saanud esitada temast järgmise kokkuvõtte: "See, kui palju tema töö hõlmab, on muljetavaldav. Ta oli enda mõtlemises süstemaatiline, arendades seoseid metafüüsika, moraalse psühholoogia ja eetika vahel, mis esindas mitte arusaamist eraldiseisvatest probleemidest, vaid maailmavaadet. Tema pärand on üks laiemaid ja sügavamaid, mille oleme saanud 20. sajandi filosoofilt."

Anscombe suri 5. jaanuaril 2001. aastal. Surivoodi ääres olid tema abikaasa ja neli last seitsmest. Ta suri, palvetades roosipärja valurikkaid saladusi, ning tema viimane teadlik tegu oli abikaasa Peter Geach'i suudlemine.

No comments:

Post a Comment