Thursday, November 2, 2017

Kõigi lahkunute mälestuspäev: sellest, kuidas "RIP" on katoliiklik fraas

Tõlgime isa Alexander Lucie-Smithi artikli CatholicHeraldist

Mõnikord küsitakse, "Mis eristab katoliiklasi ja protestante?" Sellele võib olla üsna keeruline vastata, sest alustada võiks nii erinevatest asjadest. Aga nüüd, tänu alati abivalmis Oranžile Ordule[1], muutus vastamine pisut lihtsamaks.

Nagu Guardian raporteerib: "Oranž Ordu soovitab enda liikmetel ja kõigil, kes peavad ennast protestantideks, loobuda fraasi "RIP" kasutamisest kui kaastundeavaldusest pärast inimese surma, sest see on ebaprotestantlik, ebapiibellik ning katoliiklusega seotud ebausk."

RIP tähendab requiescat (või requiescant) in pace, "Puhaku ta (või nemad) rahus", ning tuletab meelde surnute eest peetava Missa algust, "Requiem eternam dona eis, Domine". RIP on seega kiire palve - puhaku nad rahus; kuid nagu üks Oranži Ordu eestkõneleja välja tõi, "Protestantlikust vaatepunktist usume me, et ... kui surm saabub, läheb inimene kas igavikku koos Kristusega või põrgusse ... kui surm saabub, on otsus tehtud ning pärast surma ei otsustata enam midagi."

Oranžil Ordul on täiesti õigus. Reformaatorid lükkasid purgatooriumi doktriini tagasi, üheskoos surnute eest palvetamisega. Üks selle riigi esimesi protestante, leedi Jane Grey, õhutas inimesi enda hukkamisel tema eest palvetama siis, kui ta veel elus on, aga mitte pärast surma.

Nii palju, nagu ma olen aru saanud, pole Ühises Palveraamatus [anglikaanide autoriteetne palveraamat] ühtki eksplitsiitselt surnute eest loetavat palvet, ning matusetalitus rahuldub ülendavate ridade ettelugemisega Pühakirjast, psalmidest ning mõne kollektiga, mis käib elavate kohta. Ühine Teenistus ei ole nii kompromissitult protestantlik, kuid isegi seal kiidetakse surnut Jumala ees, mitte ei paluta tema eest.

Ühise Teenistuse mälestusteenistus läheb minu meelest pisut kaugemale ning ma kardan, et Oranž Ordu ei kiidaks seda sugugi heaks. Mis puutub kenotaafil[2] peetavasse mälestuspühapäeva[3], siis see ei sisalda kunagi palveid lahkunute eest.

Printsess Diana surmajärgsel hommikul umbes kahekümne aasta eest kritiseerisid meedia vahendusel paljud, et Craithie kirikus, kus kuninglik perekond Balmoral käib, ei loetud tema eest ühtegi palvet. Kuid sellega unustati asjaolu, et Šotimaa Kirikul ei ole surnute jaoks ühtki palvet ja ta ei usu nendesse. Kui mälu alt ei vea, ei loetud tema matustel tema eest eksplitsiitselt ühtki palvet, kui just muusikaliste palade kaudu mõni vargsi sisse ei pääsenud.

Idee palvetada surnute eest, et nad võiksid vabaneda pattudest ja jõuda Jumala juurde, on katoliiklik idee ning on olnud Kiriku praktikaks mäletamatutest aegadest saadik. Selle juured asuvad Piiblis. Teises Makkabite raamatus 12:42-45 korraldab Juudas Makkabit patuohvri enda langenud sõdurite jaoks, et neid vabastataks nende pattudest. Mis puutub kellegi eest palvetamisesse, siis Jeesus ise tunnistas selle efektiivsust elavate puhul (vt Markuse 2:5), miks siis mitte ka surnute eest?

Just nii nagu surnute eest palvetamise ja purgatooriumisse uskumise tagasilükkamine pärinevad reformatsioonist, ning on britanniat füüsiliselt muutnud, läbi nende institutsioonide hävitamise, mis sellisele palvele olid pühendatud, nagu kloostrid ja surnutele pühendatud kabelid, nii peame me tunnistama ka palju vanemat traditsiooni, mis tänapäeval Katoliku Kirikus jätkub ning pärineb varaseimatest aegadest. Kui keegi väidaks, et surnute eest palvetamine on mingisugune innovatsioon, siis küsiksin ma nende käest, millal see innovatsioon tekkis, ning näitaksin neile Rooma katakombe, mille dekoratsioonid on austusavaldus surmakultusele ja märtitele, mida praktiseerisid esimesed kristlased: Rooma surnukambritest kabelid on täies järjepidevuses keskaegsete surnutele pühendatud kabelite ja iga katoliiklikul maal asuva surnuaiaga tänapäeval.

See kõik toob meid küsimuse juurde, miks inimesed sotsiaalmeedias RIP-silti kasutavad, mis Oranži Ordut nõnda ahastama paneb. Üks on kindel: asi pole selles, et nad on katoliiklasteks hakanud või plaanivad seda teha. Tegelikult pole Ordu viide ebausule täielikult ebakorrektne. Ebausk on termin, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis käib selle kohta, mis jääb üle. RIP on katoliiklik fraas, mis on enamiku inimeste jaoks lahutatud tema elavatest juurtest; nad kasutavad seda, sest nad soovivad midagi öelda, ning see on termin, mis on lihtsasti käepärast; kuid see ei tähista mingisugust usku surmajärgsesse ellu, või usku purgatooriumisse, ega ole see tavaliselt ka mitte mingis mõttes palve lahkunute eest. Selle laialdane kasutamine on ilmselt märk religioosse kirjaoskuse ja praktika kadumisest, mis on midagi, mis peaks meid kõiki muretsema panema, nii katoliiklasi kui ka protestante.

Tõmmates tähelepanu sellele katoliiklikule fraasile, mille ajalugu enamik protestante ei mõista, tõstab Oranž Ordu katoliiklaste jaoks esile olulise ülesande. Me peame katekismust õpetama ja evangeliseerima, nii et kui inimesed kirjutavad sotsiaalmeediasse tähed RIP teaksid nad, mida nad silmas peavad, ning ehk tooksid kuuldavale palve, mida nendega tähistatakse: enda huultel, aga veel olulisemana enda südametes.

Vaata ka: Protestant, kes uskus purgatooriumisse

[1] Oranž Ordu on protestantlik organisatsioon, mis paikneb põhiliselt Põhja-Iirimaal. See asutati 1795. aastal protestantide ja katoliiklaste vaheliste konfliktide käigus. Tänapäeval on see tuntud vastuoluliste marsside poolest, mida korraldatakse spetsiaalselt katoliiklikes linnajagudes.
[2] Kenotaaf on hauamärk inimesele, kes on maetud mujale või kelle säilmed on kadunud. Neid esineb näiteks pühakodades ja kalmistutel.
[3] Mälestuspühapäev on Ühendkuningriigis peetav päev kahes maailmasõjas (aga ka hilisemates konfliktides) hukkunute mälestamiseks. Seda peetakse novembri teisel pühapäeval.

Katoliku blogi kommentaar:


Üks asi, mis isa Smithi artiklis võib-olla piisavat rõhutamist ei leia, on tõsiasi, et hinge igavikuline saatus on tõepoolest otsustatud inimese surmahetkel. Nagu ütleb katoliiklik mõtleja Hilaire Belloc: "Mis iganes võis hinge aidata pääsemisele, sai keskaja kõige rangemate teoloogiliste definitsioonide kohaselt toimuda vaid enne surma. Pärast surma oli hinge saatus otsustatud, ning surnud mehe „elutu põrm“, kuulugu see Paavstile või röövlile, ei saanud seda enam kuidagi mõjutada. Suurim pühak oleks võinud selle juures aastaid ohvreid tuua, aga kui hing oli hukka mõistetud, ei oleks sellel mingit mõju olnud."

Purgatooriumi doktriin ei käsitle aga hingede igavikulist saatust, vaid tähendab ajalikku puhastusperioodi pärast surma. Pärast surma väärivad kohest taevasse sisenemist ainult pühakud, kes elasid igavest elu juba siinpool teispoolsuse piiri ja kes seda elu pärast surma lihtsalt jätkavad - kuigi teisel moel. Kuid on ka teisi hingi, kes ei olnud küll pühakud, aga kelle patud ei olnud ka nii rängad, mis oleks viinud nende igavikulise hukkamõistmiseni. Nende inimeste jaoks, kes ei ole hukka mõistetud, aga kes ei saa ka enda seotuse pärast patuga siseneda taevasse, ongi olemas purgatoorium, st armus puhastumise periood pärast surma, mis võimaldab neil lõpuks siseneda taevasse. Maapeal viibivate inimeste palved saavad kiirendada nende sisenemist taevasse.

Palvetada võib kõigi surnute eest, sest mitte keegi maa peal ei saa mitte ühegi hinge kohta kindlalt väita, et ta on hukka mõistetud. Kirikule ei ole selles küsimuses autoriteeti antud ja seepärast võime me alati loota, et inimene on pärast surma vähemalt purgatooriumis.

1 comment:

  1. Jah, aga ärgem unustagem Jumala kõikvõimsust ja Tema armu saladusi. Nagu ütles püha Jeesuslapse Teresa - et Jumal on võimeline inimese hinge ühe hetkega muutma, et ta oleks valmis Tema palge ette ilmuma - ehk siis valada oma armu meeletul määral, nii et hing saab sekundi murdosa jooksul puhastatud...
    Mäletan ka lugu püha Jean Marie Vianney kohta, kes oli suur pihiisa Prantsusmaa väikeses külakeses Arsis. Tema juurde tuli nimelt pihile äsja lesestunud naine, ning kui ta oli just ära minemas, hoidis püha preester teda veel kinni, öeldes, et ära muretse, Sinu abikaasa on puhastules. Nimelt sooritas mees enesetapu ja püha preester lisas, et ajavahemikul, mil ta sillalt alla hüppas ja vett puudutas, jõudis tema hing sügavalt kahetseda, mille peale Jumal talle kõik andeks andis...
    Niisiis meie ei tea neid saladusi. Iga hinge lugu on müsteerium ning veel imelisem Jumala armu tegutsemine.
    Palvetagem aga kõigi nende eest, kes on meile kallid ja eriti kõigi nende hingede eest, kelle eest keegi ei palveta!

    ReplyDelete