Wednesday, November 29, 2017

Siiski mitte hea samariitlane

Tõlgime Jennifer Fabrizi artikli Aleteiast

"Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole," algab Jeesuse tähendamissõna heast samariitlasest.

Ilmselt te teate ülejäänut. Teeröövlid andsid talle hoope ja jätsid ta poolsurnuna maha. Kaks  väärikat kogukonnaliiget - preester ja leviit - nägid teda, kuid vabandasid end ja jätsid ta kraavi surema. Hoopis samariitlane - ohvri vihavaenlane - peatus, tõstis ta oma muula selga, hoolitses tema eest, viis ta turvalisse kohta ja muretses rahaliselt tema paranemise eest. Jeesus küsib seejärel kuulajatelt, milline mööduja oli tõeline ligimene, ning õpetab siis enda šokeeritud kuulajaid minema ja nõndasamuti tegema.

Me ülistame seda lugu ning kannustame õigesti teineteist olema julged. Isegi post-kristlikus kultuuris, mis on nõnda palju hüljanud, lüüakse pealkiri "hea samariitlane" üle kogu esilehe, et kiita ebatõenäolist kangelast, kes astus vastu ohule, et päästa võõrast. See on väga õige.

Kuid üks asi on mind kummitama jäänud, mida ma kuulsin alla Jeeriko poole minevast mehest: Jeeriko oli halva kuulsusega koht. Et inimene ei "läinud alla" üksnes geograafilises mõttes. Ta "käis alla" ka moraalselt.

See ei olnudki kõigest lugu õiglasest võõrest, ligimeseks saanud vaenlasest: see oli armastuslugu Jumala ja meie vahel.

Sest see olin mina, kes läks seda teed alla, pattu.

See olin mina, kelle patt jättis mind mutta surema.

See olin mina, keda peksid ja röövisid asjad, mida ma imetlesin kõiges nende maailmalikkuses, asjad, mille ma tegin ebajumalaiks, millelt ma saan kõik õiged vastused.

Ning see oli see Üks, keda ma olin pidanud enda vaenlaseks, seesama Jumal, kelle määrustele ja käskudele ma sülitasin, kes kummardus maha, et mind päästa.

See oli seesama Jumal, kelle ma olin hüljanud, kes aga mind ei hüljanud.
See oli see armastus, ilma milleta ma olin kavatsenud hakkama saada, mis puhus minusse tagasi elu.

See oli Jumal, kes korjas mu üles, ravis mu haavad, kes jättis mu heade inimeste hoolde, kes olid valmis mind samamoodi armastama, nagu Tema. Ja see oli Jumal, kes lubas kõik kulud kinni maksta, kui Ta tagasi tuleb.

Esimest korda sain ma aru, et see Evangeeliumi lugu ei olnud eeskätt kutse pürgida heaks samariitlaseks olemise poole, vaid pigem kutse tunda endas ära see kraavis surev mees. Saada aru, et Jumal oli ja on armastaja, päästja, taastaja.

Kuid kui ei piisanud sellest, et Ta meid armastas, päästis ja taastas, andis Jumal meile väärikuse sellega, et kutsus meid kaasa Temaga liituma. Ta kinkis meile privileegi saada headeks samariitlasteks, minema välja ohtlikesse paikadesse otsima ja jalule aitama teisi, keda on jäetud surema, nii nagu meid jäeti.

Ta lubab meil olla võõrustajaiks, kellele on usaldatud tervitada neid murtud võõraid külalislahkusega ning armastada neid niiväga, et nad saavad tagasi oma tervise - just nii nagu meie saime tagasi enda terviklikkuse tänu nende armastusele, kelle kätesse Ta meid kord usaldas.

Me peame hakkama seda mõistma ning olema kindlad Tema halastavast armastusest meie vastu: et kuigi me olime patustajad, kes lükkasid Ta tagasi, armastas Tema meid, Tema otsis meid, Tema päästis meid, Tema tegi meid osaliseks Tema elus, Tema kutsus meid kannatlikkusele ning andis meile siis väärikuse olla Tema kaastöölised.

See on Jumala armastuse lugu sinu ja minu vastu. Kas sa tunned end selles ära?

No comments:

Post a Comment