Sunday, November 5, 2017

Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik

Kirjutab Kaire Nurk

Aastal 1999 tähistati Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku sisseõnnistamise 100. aastapäeva. Seega - aastal 2019 tuleb 120. aastapäev ja 2023. aastal 125. aastapäev. Reformatsioonijärgses Eestis ehitati esimese katoliikliku jumalakojana Tallinna koguduse Peetri ja Pauli kirik, (Carlo Rossi, 1841, sisseõnnistamine 26.12.1845). Teisena kõnealune Tartu kirik.

“Me tuletame tänuga meelde oma usklikke vendi-õdesid, kes ehitasid suurte ohvrite hinnaga selle templi, mille nad pühendasid neitsi Maarja pärispatuta saamise müsteeriumile. Samuti tuletame meelde kõiki usklikke, kes järgneva saja aasta jooksul – pikki aastaid suurte raskuste kiuste nemadki – on julgesti siin oma usku tunnistanud ning üheskoos Issandale au ja kiitust laulnud”. Nii kirjutas 1999. aastal Eesti apostellik administraator Ülempiiskop Erwin Josef Ender.

Samal aastal kirjutab Vello Salo järgmist:

“Meie koguduse ajalugu pole veel uurima hakatud, olgugi, et oleme siin Tartus tegutsenud juba 150 aastat. Oma pool sajandit kestnud okupatsioon hävitas-hajutas inimesi ja dokumentegi, ega olnud soodne aeg kirikulooliste uurimuste jaoks. Nüüd on allikmaterjalid kättesaadavad ning võib loota, et ajaloolased aitavad meid peagi hädast välja. “

“Eesti ajal” ilmus koguduse 40. juubeli –aastapäevaks väike ülevaade isa Berardi sulest. Oluline osa sellest on kajastatud raamatukeses “Tartu Neitsi Maarja kogudus 150”. Koostanud Vello Salo, ( Tartu: Johannes Esto Ühing, 1999.-53(1)lk ). Sama raamat on minu referaadi aluseks.

Ajaloost.

Aastal 1625 pagendati seoses reformatsiooniga Tartust kõik katoliku vaimulikud. Aastaks 1627 polnud siia sisuliselt katoliiklasi jäänud. Katoliku kirik oli avalikult keelatud. Vene aeg tõi sallivuse, kuid aastani 1849 toimus Tartus katoliiklikke jumalateenistusi väga harva, samuti polnud olemas kirikut, ega kabelit.

Otsustav pööre tuli 23. oktoobril 1849, kui avati ülikooli kabel katoliiklastest üliõpilaste, professorite ja ka teiste kiriku liikmete jaoks. Keisri korraldusel palkas ülikool preestri, kelle kohustuseks oli pidada ka loenguid katoliku usu kohta. Mohilevi metropoliit nimetas ülikooli kaplaniks ja Tartu alatiseks preestriks Josef Beržanski.(internet: national archives of Estonia.).

Sellel sündmusel oli oma eellugu. Aastal 1837 arutas ülikooli kuraator Georg von Craffström Riias sealsete vaimulike ametikandjatega preestri ametissepanemise ja kiriku ehitamise vajadust Tartus. Sellest käivitunud mõttevahetuse tulemusena loodi preestri koht ülikooli juurde. Rohkesti kirjalikke andmeid sellest ametist võib leida ülikooli arhiivist perioodi 1838-1893 kohta. Ametikoht kaotati 1893. aastal. 1. märtsil 1893 kirjutas ülikooli kuraator Riiast Tartusse rektorile, et kuna üheski vene ülikoolis pole loenguid katoliiklusest, siis pole neil loengutel kohta ka Tartus, kui selleks ei anta eriluba. Nii lõpevad esimest perioodi kirjeldavad dokumendid TÜ arhiivis. Meil pole olemas koguduse asutamisürikut, kuid teada on, et de facto alustas kogudus tegevust 23. oktoobril 1849.

Vaimulikke määras meile sel ajal Mohilevi peapiiskop. Mohilev on linn Valgevenes. Pikalt ja huvitavalt kirjutab neil teemadel Anneli Olep oma bakalaureusetöös “Konkordaadi sõlmimine Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel 1930-tel aastatel” (Tartu: TÜ Usuteaduskond, 2015). Töö on kättesaadav internetis. 

Vello Salo eristab 19.-20. sajandil Tartu Katoliku koguduse elus kolme perioodi:

1849 – 1893 (“ülikooli kogudus”)
1894 – 1924 (Mohilevi peapiiskopkonna kogudus)
1924 – 1999 (Eesti Apostelliku Administratuuri kogudus).

Salo sõnul hüüavad eestlased katoliku kirikut poola kirikuks, sest vaadeldaval perioodil on enamus selle vaimulikest (ja vahest ka usklikest) olnud poola emakeelega. Vaimulikud on siia tulnud, et me leiaksime igavese elu tee, kirjutab Vello Salo. Ning paljud neist on andnud oma elu selle eest. Nii on ajavahemikul 1588 – 1624 Tartus maetud 7 jesuiiti, kes tegutsesid gümnaasimi juures ja kelle elutee lõppes siin. Üks neist oli hollandlane Thomas Buys (roomapäraselt Buccius), kellele võlgneme a. 1585 Tartus trükki toimetatud eestikeelse katekismuse. Samuti on  siia maetud üks noor prantslasest preester Jean Fournier (surn. 9.01.1588). Nende haudade asukohti me ei tea, aga oleme neile inimestele palju tänu võlgu.

Teatud määral aitaks koguduse liikmete rahvuslikku kuuluvust selgitada ülikooli matriklite andmestik.

Ajavahemikul 1849-1999 on kogudust teeninud ühtekokku 36 vaimulikku. Lühikesed teenistusajad ei ole soosinud koguduse elu arenemist. Kõige kauem, 19 aastat, elas Tartus isa Tadeus, kuid see aeg jäi ateistlikku rezhiimi (1945-1964), mis tegevust takistas.  Isa Christofor teenis kogudust 16 aastat (1876-92) ja oli ka ülikooli preester. Ta suri Tartus 8.03.1892 ja ka maeti siia. Isa Andreas viibis siin 13 aastat (1964-77). Kümme aastat (1900-09) töötas Tartus isa Mieczislaw, temagi suri siin ja on maetud Tartus. Kümme aastat tohtis täies vabaduses töötada isa Berard, kellele võlgneme väga huvitava koguduse kroonika, kuid mis saadeti maalt välja. Kuhu, sellest Salo ei kirjuta, ilmselt pole koht teada. Kaheksa aastat oli antud isa Henrile, kes koostas siin raamatukese “Ristiusu kaunimad palved” (1928) ja katekismuse (1931). Ülejäänud vaimulikud on siin viibinud lühemat aega, kolm neist ilmselt alla aasta. Ajavahemikul 1977-1991 oli kogudus Tallinna preestrite juhtimisel ja hooldamisel. 1991-1999 vahetus siin 4 preestrit. 

Kristlik pärimus on alati esile tõstnud neid, kes on pidanud usu pärast kannatama. “Külmal maal“ on oma usu pärast pidanud viibima Vincas Deinis (1928-1933) ja Henri Werling (1945-54)”. Saksa okupatsioonivõimude vanglas viibis Charles Bourgeois, ehk “isa Vassilina” (1942-44). Omapärase tunnustuse andis isa Tadeusele usuasjade volinik aruandes ülemusele:

“Otśen bedno źivjot svjaśtśennik Kraus”. “Kas oskaks ükski Assisi Poverello poeg kõrgemat kiitust soovida?”, kirjutab selle kohta Vello Salo. (Poverello- jumala kerjus itaalia keeles. Antud juhul mõtleb Salo Assisi Franciscust).

Vello  Salo nimetab veel märtritena surnud jesuiite 17. sajandi algusest. Need olid isa Kristof Spotek ning ilmikvennad Johannes Esto, Mattias Vitriari ja Nikolaus Krzywozadziewicz. Neist enim pakub mulle huvi Johannes Esto. Kas tegemist võis olla eestlasega, kes tegelikult kandis mõnd teist nime, kui arvestada sellega, et tänapäeva mõistes perekonnanimesid meil siis veel polnud? Niiöelda kiriklikku karjääri on Tartu koguduse vaimulikest teinud üks, teoloogiamagister Henryk Kossowski, kellest sai Varssavi Vaimuliku Akadeemia rektor, hiljem piiskop.

Salo kirjutab:

“Kui meelde tuletada, et Tartus tegutses aastatel 1466-1525 frantsisklaste klooster, tuleb öelda, et püha Francesco poegi-tütreid on Tartus viibinud õige pikka aega: 1931-41 ja 1945-77 teenisid meie kogudust frantsisklastest vaimulikud, sedasama vaimsust järgivad Králiky õed teenisid meid aastatel 1935-1987 ning viibivad alates 1997. aastast jälle meie seas. Niisiis on frantsisklasi Tartus asunud ligi 120 aastat! Nende tegevuse kirjeldamiseks tuleks kirjutada omaette raamat.”

Vanim teadaolev foto koguduse elust on dateeritav aastasse 1937. Ning õnneks on säilinud koguduse hingekiri aastatest 1852-1900. Mõne aasta kohta on kirjas kõik koguduse liikmete nimed. Nii teame, et aastal 1852 oli koguduses 281 katoliiklast, aastal 1900 juba 538. hilisemast ajast pole niisuguseid nimekirju teada, kuid on säilinud meetrikaraamatud.

Salo kirjutab 1999:

“Lahtiseid küsimusi” leidub palju: kes oli meie esimese kiriku projekti esitaja Majevski (1854?), kes oli praeguse kiriku arhitekt Paul V. Schilling? Praegu ei tea me neist peale nime mitte midagi. Kus peeti 23.10. 1849 esimene jumalateenistus? Teame ainult seda, et mingis eramajas oli üüritud ruum ülikooli kabeliks. Ent küsimusi jagub käesolevastki sajandist: kes olid need sakslased (vt.Kiriku Elu 6j/1991), kes tegid meie kirikus “suure remondi” 1975.aastal? Missuguses ajalehes ilmus (ilmselt pärast 15. maid 1938) Tartu kaputsiinide elu kirjeldav artikkel “Revolutsionäärid mungakuues”? Jne jne.”

Salo sõnul leidub arhiivides palju läbitöötlemata materjali. Ta avaldab tänu kõigile, kes on aidanud seda kirikut ehitada ja korras hoida. Mind, kui endist Ahja raamatukogu juhatajat jääb kummitama lause:

“Meie kirik, mille välimus leidis armu isegi nõudliku Friedebert Tuglase silmis, kuulub juba sada aastat Tartu linnapilti”. Kas keegi teab, kus Tuglas sellest kirjutab?

Preester Kossowski loengutest Tartus

Przeglad Katolicki nr 40/1888 (väljavõte)

Tartu rooma-katoliku kirik kuulub Peterburi dekanaati, mis allub Mohilevi peapiiskopkonnale. Seda kirikut teeniv vaimulik on samaaegselt ülikooli kaplan ja rooma-katoliku teaduste õppejõud.

Kuivõrd tähtsaks osutub Tartu katoliku preestri ametikoht, kes on ühtlasi kaplaniks ja õppejõuks Baltikumi tähtsaimas ülikoolis, seda näitab veenvalt püha teoloogia magistri, preester Henryk Doleng Kossowski tegevus, kes teenis enne seda ladina keele õpetajana Minski Seminaris. Sealt paigutati ta 29. aprillil 1869 ümber Tartusse, kus ta pidi samaaegselt olema ülikooli katoliku teaduste õppejõuks.

Enne tema tulekut käisid katoliku usku käsitlevatel loengutel ainult mõningad üliõpilased. Tänu tema teadmistele ja huvitavale edasiandmisviisile hakkas kogunema tema kateedri ette nii suur hulk kuulajaid, et nad ei mahtunud enam tavalisse auditooriumi ära. Sellepärast andis ülikooli juhtkond talle kõige suurema auditooriumi. Mõne aja pärast ei mahtunud aga kuulajad enam sellessegi auditooriumi. Teda käis kuulamas inimesi erinevatest uskkondadest. Laialdase kuulsuse võitnud loengud, mida pidas vapper usutõe eest võitleja, viidi üle ülikooli aulasse. Tasapisi said neist avalikud loengud, mida külastas rahvast kogu linnast. Aula uksel on nad teinud ka väikseid rahalisi annetusi püha Evangelist Johannese koguduse ja kiriku heaks, mida preester Kossowski hakkas aastal 1863 üles ehitama.

Märkus. Piiskop Henryk Kossowski (1828-1903) kirjutas palju. Poola teoloogide teoloogilises leksikonis (Slownik polskich teologòw katolockich, 1982) hõlmab tema bibliograafia kolm lehekülge (366-369). Kaks tema brošüüri on trükitud Tartus.

NB! Mohilev on linn Valgevenes, mida meie tunneme venepärase nimega Mogiljov (Kaire märkus).

Tartu rooma-katoliku kirik
Ajalooline tagasivaade kiriku 40. aastapäeva puhul

Berard Huber
(Kaire Nurk kirjutas selle ümber täpselt raamatu teksti järgi.)

Preester ülikooli õppejõuna. 
Enne 1849. aastat saatis Baltimaade kuberner kord aastas “reisu-preestri” Liivimaa garnisonilinnadesse, katoliku sõdureile ja teistele katoliiklastele pühi sakramente jagama. Võimatu raske ja kehv olukord tollal, kui Tartus elas hulk katoliiklikke üliõpilasi! Neile avati 1849. aastal keiser Nikolai I soovil “rooma-katoliku” ülikoolikabel, kusjuures pandi ametisse üks preester, kes pidi ülikoolis ususteaduse loenguid pidama üliõpilasile”. Selle asutuse ülespidamiseks määrati “ökonoomia” summast 500 rubla aastas. Ühtlasi kohustus Karl von Liphart, kelle abikaasa oli katoliiklane, määramatuks ajaks annetama aastas 300 rubla. Iga katoliiklik üliõpilane pidi ülikooli astudes  maksma 3 rubla kabeli heaks. Sellest väikesest summast tasuti kabeliruumi, preestri ja köstri koteriüürid, edasi preestri ja kahe teenri palk, küte, valgustus, missavein jne. Mohilevi metropoliit Kazimir Dmohovski ( surn.1851 a) nimetas ülikooli kaplaniks ja Tartu alatiseks preestriks josef Berźanski.  
Tartus ja Tartu ümbruskonnas elas mitmest rahvusest katoliiklasi oma perekondadega: Poolast, Saksa- Prantsus- ja Böömimaalt, Brasiiliast, Itaaliast jne. Samuti leidus katoliiklasi sisemaakaitse sõdurite hulgas Võrus, Paides, Mustvees (“Tshorna Derewnas”), samui ajutiselt Tartus viibivate kaardivägede ja väliarmee koosseisus. Eramajas asuv kabel jäi peagi liig väikeseks. See oli muide ainuke katoliiklik palvela 200-verstalise raadiusega alal.
Kes tahab lugeda essee pikemat varianti, võib kirjutada katolikublogile või võtta facebookis ühendust Kaire Nurgaga! 

No comments:

Post a Comment