Tuesday, January 9, 2018

Millist tulevikku Kirikule ennustas isa Ratzinger 1969. aastal?

1969. aastal oli Joseph Ratzinger tavaline preester - küll juba kõrgelt tunnustatud teoloog ja ülikooliprofessor, aga mitte veel piiskop ega kardinal. Ta elas Saksamaal, oli Tübingeni ülikooli dogmaatilise teoloogia professor ning oli aasta eest kirjutanud enda kuulsa teose "Sissejuhatus kristlusesse". Mõned väidavad, et just sel ajal, pärast 1968. aasta marksistlikult meelestatud tudengirahutusi, oli Ratzinger pöördunud "liberaalist" "konservatiiviks", kuigi Ratzingeri enda sõnul ei näe ta enda vaadete vahel mingit katkestust.

1969. aasta raadioülekandes tutvustas isa Ratzinger enda nägemust sellest, millist tulevikku on Kirikul oodata. Ilmselt kuuekümnendate õhustik nii maailmas kui ka Kirikus oli paljusid teinud näljaseks vastuse järele. Siiski ei teeselnud isa Ratzinger, et oskab ennustada tulevikku, märkides, et "naiivne soov teada kindlalt saab olla üksnes omaenese ajaloolise oskamatuse kuulutus".

Tema kõne pealkirjaks oli "Milline on Kirik aastal 2000", ning inglise keeles saab seda täies mahus lugeda siin. Tõlgime eesti keelde isa Ratzingeri kõne kokkuvõtvad lõigud.

***

Kiriku tulevik võib ja saab pärinema nendelt, kelle juured on sügaval ja kes elavad enda usu puhtast täiusest. Seda ei määra need, kes mugandavad end kõigest mööduvale hetkele ega need, kes üksnes kritiseerivad teisi ja eeldavad, et on ise eksimatud mõõdupuud; ega tule see ka neilt, kes valivad kergema tee, kes asetavad usu kire kõrvale, kuulutades selle valeks ja vananenuks, türanlikuks ja legalistlikuks kõik, mis esitab inimesele nõudmisi, mis teeb haiget ja sunnib end teiste jaoks ohverdama. Või kui öelda positiivsemalt: Kiriku tulevikule annavad kuju ikka ja alati pühakud, see tähendab, inimesed, kelle vaim kaevub sügavamale ühe päeva loosungitest, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elud võtavad omaks laiema reaalsuse. Isetus, mis teeb inimesed vabaks, saavutatakse vaid kannatlikkuses läbi igapäevaste väikeste suretamiste. Selle igapäevase suretamisega, mis on ainus, mille läbi inimene avastab, kui paljudel viisidel on ta omaenese ego ori, tänu sellele igapäevasele kirele ja ainult tänu sellele avanevad aeglaselt inimese silmad. Ta näeb vaid niipalju, kui ta on elanud ja kannatanud. Kui me tänapäeval oleme vaevu võimelised saama Jumalast teadlikuks, tuleneb see sellest, et meil on nii kerge kõrvale põigelda, põgeneda enda olemuse sügavustest ühe või teise naudingu narkoosi. Nii jääb meie enda sisemine sügavus meile suletuks. Kui on tõsi, et inimene näeb ainult enda südamega, kui pimedad me siis oleme!

Kuidas see kõik mõjutab küsimust, mida uurime? See tähendab, et see suurejooneline jutt nende suust, kes ennustavad Kirikut ilma Jumala ja usuta, on kõik tühi mula. Meil ei ole mingit vajadust Kiriku järele, mis pühitseb tegutsemiskultust poliitilistes palvetes. See on läbinisti tarbetu. Seega hävitab see iseennast. Mis jääb järgi, on Jeesus Kristuse Kirik, Kirik, mis usub Jumalasse, kes sai inimeseks ja lubas meile elu pärast surma. Sellise preestri, kes ei ole enamat kui sotsiaaltöötaja, võib asendada psühhoterapeutide ja teiste spetsialistidega; aga preestrit, kes ei ole mingi spetsialist, kes ei tegutse lisatöölisena, jälgides mängu ja andes ametlikku nõu, vaid kes Jumala nimel asetab end inimeste käsutusse, kes on nende kõrval muredes ja rõõmudes, nende lootustes ja nende hirmudes, sellist preestrit on tulevikus kindlasti vaja.

Astume sammukese edasi. Tänasest kriisist kerkib esile homne Kirik - Kirik, mis on palju kaotanud. Ta saab väikeseks ning peab alustama jälle uuesti enam-vähem algusest. Ta ei suuda enam täita paljusid hooneid, mida ta ehitas õitsenguajal. Nii nagu tema järgijate arv kahaneb, kaotab ta paljud enda sotsiaalsed privileegid. Kontrastina varasematele aegadele nähakse seda palju rohkem kui vabatahtlikku ühendust, kuhu astutakse vaid vabal valikul. Väikese kogukonnana nõuab ta enda individuaalsetelt liikmetelt palju suuremat initsiatiivi. Kahtlemata avastab ta uusi ministreerimisviise ning ordineerib preestriseisusesse tunnustatud kristlasi, kes peavad mingit ametit. Paljudes väiksemates kongregatsioonides või iseseisvates sotsiaalsetes gruppides saab pastoraalne töö tavaliselt sellise kuju. Selle kõrval on täiskohaga preestritöö sama asendamatu, nagu varemgi. Kuid kõigis nendes muutustes, mida proovime ära arvata, leiab Kirik enda olemuse värskelt ning täie veendumusega selle suhtes, mis on alati olnud tema kese: usk kolmainu Jumalasse, Jeesusesse Kristusse, Jumala Pojasse, kes sai inimeseks, Vaimu juuresolekusse kuni maailma lõpuni. Usus ja palves tunneb ta jälle sakramendid ära kui Jumala teenimise, mitte kui liturgilise õpetuse teema.

Kirikust saab spirituaalsem Kirik, mis ei oota endale poliitilist mandaati, mis ei flirdi ei vasakpoolsete ega parempoolsetega. See on Kiriku jaoks raske teekond, sest kristalliseerumise ja selginemise protsess läheb talle maksma palju väärtuslikku energiat. See teeb ta vaeseks ja muudab ta alandlike Kirikuks. Protsess on seda vaevalisem, et langema peavad nii sektantlik kitsameelsus kui ka ülespuhutud omavolitsemine. Võib ennustada, et kõik see võtab aega. Protsess on pikk ja väsitav, nagu oli ka tee väärast progressist Prantsuse revolutsiooni eelõhtul - kui piiskopi peeti targaks, kui ta tegi nalja dogmade kulul ning isegi vihjas, et Jumala olemasolu ei ole mingil juhul kindel - üheksateistkümnenda sajandi uuenemisesse. Kuid kui selle sõelumise katsumused on möödas, voolab spirituaalsemast ja lihtsamast Kirikust suur jõud. Täielikult etteplaneeritud maailmas leiavad inimesed end olevat kirjeldamatult üksi. Kui Jumal on täielikult nende vaateväljast kadunud, tunnevad nad enda vaesuse kogu õudust. Siis avastavad nad väikese usklike karja kui midagi täiesti uut. Nad avastavad selle kui neile antud lootuse, kui vastuse, mida nad on alati salajas otsinud.

Ja nii näib mulle kindel, et Kirikul seisavad ees väga rasked ajad. Tõeline kriis on vaevu alanud. Peame arvestama kohutavate murrangutega. Kuid ma olen võrdselt kindel selles, mis jääb lõpuks alles: mitte poliitilise kultuse Kirik, mis on surnud juba praegu, vaid usu Kirik. See ei pruugi enam olla domineeriv sotsiaalne jõud sel määral, mida ta oli kuni hiljutiste aegadeni; aga talle saab osaks värske õitsemine ning temas hakatakse nägema inimese kodu, kus leitakse elu ja lootus pärast surma.


No comments:

Post a Comment