Saturday, January 13, 2018

Paulus VI: Kristlasele eriomane loomus

PAULUS VI

Üldaudients, kolmapäev, 14. august 1968















Kallid pojad ja tütred,

Selle vestluse käigus otsime me kristlasele iseloomulikku tunnusjoont; me soovime kindlaks teha elemendi, mis määratleb Kristuse jüngrit kui sellist, ning mis defineeriks intiimsel viisil tema uut isiksust. Kas on olemuslikku erinevust kristlase ja mitte-kristlase vahel? Kindlasti! On üks erinevus, mis iseloomustab teda sügavalt, selleks on justnimelt kristlase "karakter", see vaimne jälg, mis süvendatakse kustumatul viisil kolme erinevate astmetega sakramendi abil hinge, kes need vastu võtab. Nendeks on, nagu igaüks teab: ristimine, mis pühitseb uskliku teatava preesterliku väega Jumala teenistusse ning teeb temast Kristuse müstilise ihu liikme (vt. 1Pt 2,5), kinnitamine, mis teeb ta suuteliseks Kristusest tunnistust andma ning töötama selle nimel, et teda tundma õpetada (vt. Ap 8,17; S. Th. 3, 72, 5); ning ordinatsioon, mis kaasab ta Kristuse preesterlikku võimu ning teeb temast oma kvalifitseeritud ministri (vt. Presb. Ord. n. 2). See karakter sisaldab igale kristlasele omast algupärast eelisõigust, nõnda omandab ta kustutamatu kvalifikatsiooni, koos teatud vaimse väega sooritada teatud Jumalaga seoses olevaid tegevusi kiriklikus kogukonnas (vt. S. Th. 3, 63, 2). Püha Augustinus räägib sellest mitmeid kordi oma vaidlustes donatistidega (vt. Contra Epist. Parmeniani II, 28); esmalt Firenze Kirikukogu (vt. Denz. Sch. 1310, 695), seejärel Trento Kirikukogu on pannud dogmadesse Kiriku traditsioonilise õpetuse selles vallas (vt. Denz. Sch. 1609, 852-1797, 960).

Kristlase tõeline pale

Selle kristlast "eristava tunnusmärgi" üle peaks sügavalt mõtisklema; see pitser asetseb jumaliku näo peal, mis on juba loomulikul teel mõistuslikku inimhinge süvendatud.

Ta paneb ta alati üha enam sarnanema Kristuse palgega, millest saabki kristlase pale, keda on märgistatud selle müstilise pitsatiga.

See on üllatamapanev antropoloogia, millest ei anta piisavalt aru kristlaseks saanud inimese kontseptsioonis. Veelgi enam, tänapäeva tendents ilmalikustumisele või religioossete väärtuste ja kohustuste kaotamise poole, viib sakramentaalse karakteriga vormitud kristliku füsionoomia hooletussejätmisesse. Nõnda on see looritatud (kuna seda ei saa kustutada) profaanse väljanägemisega, nagu see võtaks puhtalt naturaalse või veel enam paganliku profiili, unustades, et kristlik kvalifikatsioon ei ole lihtsalt nominaalne, vaid reaalne, ning hõlmab sisenemist Kristusesse, ning see on otsustav inimese elule, kes teda järgib, kohustades teda sügavuti ustavusele, riskile ja tunnistamisele, kui ta ei taha reeta oma tiitli au (vt. Ap 11,26; 1Pt 4,16).

Ent on veel enamat. On arm, armuseisund, see tähendab see valgus, see voorus, millega hing on riietatud, öelgem, millesse ta on sügavalt paigutatud ja läbi immutatud, see on kui uus üleloomulik suhe, milleni Jumal on tahtnud tõsta inimest, kes end tema jaoks on hüljanud. See tekib inimese pingutuses pöördumisele, ustavale kättesaadavusele ja Tema sõna vastuvõtmisele läbi usu, alandlikus ja anuvas armastuses. Lõputu armastus, kelleks on Jumal ise, vastab sellele pingutusele Püha Vaimu tulega, mis elustab inimeses Kristuse näo. Arm on jumalik kohalolu meie vaeses elus, mis on valgustatud kirjeldamatu jumaliku valgusega. Armuseisundi jaoks ei leidu piisavalt termineid, et seda defineerida: see on and, rikkus, ilu, imeline muutumine hinges, mis on ühendatud Jumala enda eluga, et meie saaksime teatud mõõduni osalejaks tema transtsendentses loomuses; ta teeb meist taevase Isa lapsed, Kristuse vennad, Kristuse müstilise ihu elavad liikmed läbi Püha Vaimu eluhinguse. See on isiklik side elava, salapärase ja tema lõputu täiuse tõttu kättesaamatu Jumala ja meie tühise isiku vahel. See on side, mis peaks jõudma teadvusesse; kuid üksnes puhtad südamelt, kontemplatiivsed, need, kes elavad sisemisest elust, pühakud - nemad võivad selle kohta midagi öelda. Ka teoloogid võivad meid juhendada. Kuna see on side, mis on veel salajas; see ei ole ilmselge ega kuulu tuntavate kogemuste valda, isegi kui haritud teadvus omandab teatud vaimse tundlikkuse. Hoidke endas "Vaimu vilju", milledest püha Paulus teeb pika nimekirja: "armastus, rõõm, rahu" (eriti need: sisemine rõõm, seejärel rahu, teadvuse rahulikkus) ning veel kannatlikkus, lahkus, headus, püsivus, tasadus, ustavus, vähenõudlikkus, enesevalitsus, karskus (GL 5,22j): näib, et vaatleme pühaku profiili. Selline on arm, selline on inimese muutumine, kes elab Kristuses. Pole midagi üllatavat, kui see seisund, mis iseenesest on tugev ja püsiv ("miski ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest," ütleb jällegi püha Paulus kirjas roomlastele 8,39), on samas ka delikaatne ja nõudlik; see näitab inimese moraalsele elule teatud kohustusi ja väga peene tundlikkuse; ning õnneks annab ta uut ja proportsioneeritud energiat, et selle üleloomuliku seisundi tasakaal oleks vastupidav ja rõõmus. Jääb aga fakt, et see võib olla häiritud ja hävitatud, kui me kahjuks seda põlgame ja eelistame langeda meie loomaliku ja rikutud natuuri tasemele; kui me eemaldume tahtlikult korrast, millesse Jumal meid on pannud - tema elu valgumisest meie ellu, see tähendab, kui me patustame tõeliselt ja tahtlikult, mida me nimetame surmapatuks, kui see on äärmiselt tõsine.

Patu tõelisus

On kummaline näha tänapäeval paljude kristlaste äärmiselt vaieldavat käitumist meie elu üleloomuliku seisundi suhtes. Ühelt poolt pingutavad nad, et vähendada patu mõistet. Nad arvavad, et ei oma koguni tähtust isegi tõsised väärteod moraalse seaduse vastu, mis on möödapääsmatuks tingimuseks, mis valitseb meie suhetes Jumalaga; nagu oleks võimalikest ja liigsetest kartustest ning koormavatest ja kujuteldavatest süümepiinadest vabanemiseks vajalik alahinnata patu poolt põhjustatud kahju. Teisest küljest võtavad nad ise endile Püha Vaimu poolt juhitud juhendaja funktsiooni, omistades oma mõtetele ja käitumisele eksliku turvatunde ja ilmeksimatuse karisma. See on moes olev tendents; tihti vaikivas konfliktis armule omase majandamisega, mis nõuab tavaliselt abiotsimist sakramentidelt selleks, et end paigale seada, püsida, toituda ja, kui vaja, taastuda.

Jumala sõna, Kiriku sakramendid

Tuletagem meelde, kallid pojad, et meie eluajal ei ole meile antud "näha" jumalikku reaalsust (vt. Jh 20,29); meile on antud "teada", ja isegi see teadmine ei pärine mitte loomulikust ja tavalisest teadvusest, vaid usust; usklik tegutseb "otsekui nähes nähtamatut" (Hb 11,27; vt. apostolaadi osas Loew "Otsekui nähes nähtamatut"), ning talle on antud kindlus tavapärasel viisil, märkide kaudu, teatud pühade märkide - mis on sümbolid ja instrumentaalne alus sellele, mida nad kujutavad, sakramendid. Pääste müsteerium on meieni toodud kahe tee läbi: Jumala Sõna objektiivse tee ja sakramentaalse tegevuse läbi. Neile kahele teele võime lisada kolmanda, Kiriku oma - see suur sakrament, mis sisaldab endas kõiki teisi ja mis neid jagab, mis inspireerib meie elu kristlikult ja annab meile Vaimu, kes on Kiriku hing ja kes paneb meid hingama.

Jah, see üleloomulik inimteadmine on keeruline maailm, ebatavaline ja raske kuningriik, kuid see on meie inimese ja kristliku kutsumuse tõeline maailm, kuningriik, mida tulihingelised, see tähendab tahtejõulised, tugevad ja otsusekindlad inimesed vallutavad ja endale kisuvad (Mt 11,12); aga see kuningriik on lähedal (Lk 9,10) ja juba meid ümbritsemas, nõnda, et ta on koguni meie seas (Lk 17,21); kuningriik, mille võivad kergesti kätte saada vaesed, alandlikud, lihtsad, lapsed ja need, kelle süda on puhas. Sellele kutsub teid Kristus; ning sinna juhib teid samuti Meie Apostellik Õnnistus.

* * *
Me oleme eriliselt rõõmsad, et saame tervitada "Liibanoni katoliiklike õpilaste delegatsiooni", kes osales äsjatoimunud Lissaboni rahvusvahelistel mängudel. Me õnnitleme neid, et nad on soovinud tihendada nõnda sidemeid, mis neid ühendavad suure katoliikliku perekonnaga.

Me õnnistame teid kogu südamest.

No comments:

Post a Comment