Tuesday, January 30, 2018

Tadeusz Krausi mälestustest: isa Lucjan Ruszala surm

Tadeusz Kraus OFMCap, "Misjonäri mälestusi Eestist", väljavõte

Päris minu Tartus viibimise alguses tabas Eesti misjonit ja ühtlasi ka meie Krakowi provintsi valus kaotus meie noore isa Lucjani igavesele unele suikumise näol*. Keegi ei teadnud, et ta on suhkruhaige ja ka ta ise ei andnud endale alguses sellest aru, ja alles siis kui ta tundis, et hakkab nõrgemaks jääma, pöördus arsti poole. 1945.aasta jaanuari lõpul sõitis ta Tartusse, et haiglasse ravile minna, aga sakslaste poolt tühjaksrüüstatud haiglates olid olemas ainult arstid ja õed, aga voodeid ja muud varustust polnud. Sellepärast tahtis isa Lucjan sõita Esnasse, kus tegutses väike haigla ja sealne medõde oli üks Narva orduõdedest, kes elas tol ajal Esnas. Kahjuks isa Lucjan Esnasse ei jõudnud, vaid sõitis sealt mööda, kuna ta  minestas tee peal ja viidi teadvusetuna Tallinna, kus ta haiglas suri. Teel varastati temalt kõik asjad ja dokumendid, mis tal kaasas olid. Haigla arst leidis isa Lucjani taskust mingi apostliku administraatori poolt välja antud tõendi ja oma katoliiklasest naise kaudu  andis tema surmast Tallinna preestrile teada. Kuna isa Lucjan kandis ilmalikke riideid, pani Tallinna preester talle selga preestrirüü ja mattis ta selles Tallinna Katoliku kalmistule. Mina sain teate isa Lucjani surmast paar päeva pärast matuseid. Kümme aastat hiljem, kui Tallinna Linnavalitsus otsustas Katoliku kalmistu pargiks muuta, ekshumeeriti tänu minu püüetele meie orduvenna maised jäänused ja maeti ümber ühisele linnakalmistule kaugel linna taga. Kalmistu nimi oli Liivamägi. 

* Isa Lucjan Ruszala suri 30.01.1945 .a. 37 aastasena.

Pildil on isa Lucjan ülemises reas kõige parempoolne:


No comments:

Post a Comment