Wednesday, February 28, 2018

George Weigeli paastumõtisklus: südametunnistus ja arm

Tõlgime ajakirjast First Things Geroge Weigeli mõtiskluse.

Kiriku kalendri paastuaja lugemised kutsuvad üles kahele omavahel seotud mõtisklusele. Ülestõusmispühadele eelnevatel nädalatel kutsutakse meid Kristust imiteerides Jeruusalemma, nii et Ülestõusmisel võiksime ka meie saada õnnistatud ristimisveega ja olla saadetud misjoniks maailma. Eelnevatel nädalatel, mis järgnevad tuhkakolmapäevale, pannakse meie ette südametunnistuse tõsine läbikatsumine: mis on minus katki? Mis takistab mul olemast misjonärist jünger, kelleks mind ristiti?

Sellel paastuajal võiks südametunnistuse läbikatsumine hõlmata ka tõsist mõtiskelu selle üle, mida "südametunnistus" tähendab.

See tihti vaidlusi tekitav teema on naasnud ülemaailmse katoliikliku keskustelu keskmesse, tänu Humanae Vitae, õndsa Paul VI moraalselt kohaseid pereplaneerimisviise käsitleva prohvetliku entsüklika saabuvale viiekümnendale aastapäevale, ning tänu jätkuvale arutelule, mille käivitas paavst Franciscuse apostoolne läkitus abielu teemal, Amoris Laetitia. Selles keskustelus on olnud kuulda hääli, mis propageerivad tungivalt sellist nägemust südametunnistusest, mis on veider, isegi ohtlik: et teatud tingimustel võib südametunnistus lubada või isegi nõuda, et inimene valiks tegude kordasaatmise, mis on Kiriku järjekindla õpetuse alusel olemuselt väärad - nagu näiteks kunstlike kontraseptiivsete vahendite kasutamine või Püha Armulaua vastuvõtmine olukorras, kus elatakse abielulist elu liidus, mida Kirik ei ole õnnistanud.

Need, kes esitavad seda nägemust "südametunnistusest", nõuavad meilt kolme asja tunnistamist: et spirituaalne ja moraalne elu on teekond; et kui Kirik õpetab, et mõned asjad on lihtsalt valed ning mitte mingisugune kombinatsioon kavatsustest ja tagajärgedest ei tee neid õigeks, esitab Kirik meile "ideaali", millele ei ole alati võimalik kõige "heldemalt" vastata; ning et pihi vastuvõtjad ja vaimulikud juhendajad peaksid olema kaastundlikud ja vaagivad juhid moraalse elu tihti kivisid täis teel.

Ükski mõistlik inimene ei vaidlusta viimast väidet. Ma olen tänulik, et mulle on saanud osaks selline tähelepanelik juhatus, ning rohkem kui ühel korral. Kuid teised kaks väidet tunduvad pehmelt öeldes problemaatilised.

Kui näiteks "südametunnistus" saab minult nõuda kunstlike kontraseptiivide kasutamist nende tingimuste tõttu, mis minu elus valitsevad, siis miks ei võiks südametunnistus lubada või isegi nõuda, et ma jätkaksin klientide petmist, kui mu äri on võlas ning mu perekond kannataks krahhi pärast, isegi kui ma jätkan enda teed parema ja ausama rahalise olukorra poole? Miks ei võiks "südametunnistus" mul lubada, minu teel "ideaali" poole, jätkata abieluvälise seksiga, kuni mina ja mu kaasa harutame enda abielu sõlmi? Kus on selles vaates, et "südametunnistus" võib lubada või isegi nõuda meilt millegi tegemist, mida on alati mõistetud väärana ja kõik, lüliti, mis takistaks paaril "vaagimast", et abort on parim lahendus raskustele, mis kaasneksid selle sündimata lapse ilmaletoomisega, kuigi tuleviku teistsugustes oludes võtaksid nad vastu "ideaali" ning tervitaksid last enda perekonda?

Edasine väide, mis siin tehakse - et Jumal võib mult minu südametunnistuse läbi paluda teha asju, mis ei ole kooskõlas Kiriku õpetusega - murrab ohtlikul viisil sidemed Jumala, Kiriku õpetamisautoriteedi ja südametunnistuse vahel.

Kristus lubas, et tema Kirik jääb püsima tões (Johannese 8:32, Johannese 16:3). Kas see lubadus on murtud? Trento kirikukogu õpetas, et Jumala armu abil on alati võimalik käskudele alluda - et Jumal soovib meie muutumist ning aitab meid teel pühaduse poole. Kas see õpetus on tühistatud? Asendatud "paradigma muutusega" radikaalsesse subjektivismi, mis on enamiku liberaalsest protestantlusest tühjaks teinud spirituaalsest ja moraalsest raskusest? Vatikani teine kirikukogu õpetas, et minu südametunnistuses on "Jumala kirjutatud seadus". Kas Jumal ütleb mulle nüüd, et ma võin rikkuda seda tõde, mille ta on minu südamesse kirjutanud?

Öelda, et Kirik õpetab "ideaale", mille järgi on võimatu elada, alahinnatakse armu väge ning tühjendatakse moraalne elu draamast, mille Jumal ise on sinna pannud. Paastuaeg ei kutsu meid üles tunnistama, et me pole suutnud elada saavutamatute "ideaalide" kohaselt; paastuaeg ei kutsu meid olema ennastõigustavad nagu variser Luuka 18:10-14, keda ei mõistetud õigeks. Paastuaeg kutsub meid üles Evangeeliumi tölneri alandlikkusele, tunnistama, et me oleme teinud pattu, teades, et Jumala halastus saab ravida, mis meie sees katki on, kui me töötame koos tema armuga.

No comments:

Post a Comment