Friday, February 16, 2018

Kuidas taastada rahu pärast pattu? 11 nõuannet

Tõlgime Mauricio Artieda artikli leheküljelt CatholicLink

Kui me patustame, tunneme end enda tegude pärast süüdi ning see on tervislik. Kuid tihti moondub süütunne kahetsuseks ja ärevuseks, millel on vähe tegemist halastava Jumalaga, kellesse me usume. Sellel põhjusel tahaksin välja tuua 11 ettepanekut, mida raamat [“Inner peace”, Jacques Philippe] soovitab, seismaks silmitsi enda pattudega nii, nagu Jumal nõuab. 

1. Kui ma luban end puudutada Jumala armastusel, võib minu vigadest saada halastuse allikas teistele

Meie vead võivad saada õrnuse ja halastuse allikaks teiste jaoks. Kui ma kukun nii kergesti, siis kuidas saan ma mõista kohut enda venna üle? Kuidas saaksin ma keelduda tema suhtes samast halastusest, mida Jumal minu vastu üles näitab?

2. Ärevus ja julguse kaotamine enda vigade tõttu ei ole pelgalt tunded

Ahastus, kurbus ja julguse kaotamine, mida me tunneme pärast enda vigasid ja läbikukkumisi, on harva puhtalt tunded ega tulene tavaliselt lihtsalt valust, kuna oleme solvanud Jumalat: tihti on see tugevalt segatud meie enda uhkusega. Me oleme kurvad ja pettunud mitte niivõrd sellepärast, et oleme Jumalat solvanud, vaid kuna see ideaalne pilt, mis meil enestest oli, kukkus julmalt kokku. Tihti on meie valuks haavatud uhkus! See liialdane valu on täpselt selle märgiks, et me lootsime iseenestesse ja enda meetoditesse, mitte Jumalasse.

3. Sisemise rahu leidmine ja ahastusest loobumine on Jumalale meelepärane

Mis on Jumalale kõige rohkem meeltmööda? Kas see, et me vaevleme ja piiname ennast pärast kukkumist, või kui me vastame, öeldes, "Issand, ma palun andeks, ma olen jälle patustanud, mida ma saan enda jaoks teha? Kuid ma hülgan end usaldavalt sinu halastuse ja andestuse hoolde ja ma tänan, et oled hoidnud mind veel rängemalt patustamast. Ma hülgan end sinu hoolde enesekindlalt, sest ma tean, et ühel päeval sa lõpuks teed mu terveks. Kuid praegu ma anun, et minu viletsus muudaks mu alandlikumaks ja lahkemaks teiste suhtes, teadlikumaks sellest, et ma ei saa enda jaoks mitte midagi teha, vaid pean kõike ootama üksnes sinu armastuses ja halastuses."

4. Pane tähele saatana püüniseid: julguse kaotamine

Me peame olema teadlikud, et üks relvadest, mida deemonid kasutavad, et juhtida hinged kõrvale teelt Jumala juurde, seisneb just neilt rahu ja julguse äravõtmises, kui nad märkavad enda läbikukkumisi teel pühaduse poole. Kui meie tunded pärast pattu "põhjustavad kurnatust, vähendavad meie vaimu, ning kui me muutume laiskadeks, kartlikeks või pikaldasteks enda kohustuste täitmisel, peame uskuma, et need on vaenlase sisendused ning peame jätkama asjade tegemist tavalisel moel, suvatsemata neid kuulata" (Vaimulik võitlus, Lorenzo Scupoli, peatükk 25).

5. Jumal on võimeline korjama vilju meie vigadest

Põhjus, miks kurbus ja julguse kaotamine ei ole head, seisneb selles, et me ise ei tohi näha enda vigu traagilisena. Jumal on võimeline neist head tegema. Püha Lisieux' Theresele meeldis see rida püha Risti Johanneselt: "armastus teab, kuidas kõigest kasu saada, heast ja kurjast, mis minu sees on, ning kõiki asju muutma". Meie usaldus Jumala vastu peaks tõusma sellele tasemele: et Ta on piisavalt hea ja võimas, et kõigest kasu saada, isegi meie vigadest ja truudusetusest. Kui püha Augustinus tsiteeris püha Paulust, "Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks", lisas ta "etiam peccata": isegi PATU. Muidugi peame me jõuliselt patu vastu võitlema ning selle enda ebatäiuslikkusi parandades välja juurima. Miski ei jahuta nii armastust kui loobumist mingisuguseks keskpärasuseks, loobumine, mis on lisaks usalduse puudumine Jumala vastu ja tema võime vastu meid pühaks teha.

6. Hoidu illusioonist minna Jumala ette vaid puhta ja ilusana

Selles suhtumises on palju eeldusi. Viimaks ei soovi me sõltuda Tema halastusest. Kuid mis on selle pseudopühaduse loomus, mille poole me mõnikord aimamatult püüdleme, mis heidab Jumala kõrvale? Vastupidi, tõeline pühadus tähendab alati aru saada, kui me sõltume eksklusiivselt Tema halastusest. 

7. Pärast pihti ära jää mõtisklema, kas Jumal on sulle andestanud

See tähendaks muretseda asjatult ja raisata aega; ning selles harjumuses on palju uhkust ja deemonlikku illusiooni, mis sind nende hingemurede läbi kummitab ja vigastab. Jäta end Tema jumaliku halastuse hoolde ning jätka enda tegevusi samasuguse rahuga, milles pole mingisugust vajakat. Isegi kui sa oled Jumalat solvanud mitu korda üheainsa päeva jooksul, ära mitte kunagi kaota usaldust Tema vastu.

8. Meie patud on viletsad ettekäänded, millega end Kristusest eemal hoida

Kust leiaksime me ravi enda süüle, kui mitte Jeesuselt? Meie patud on halvaks ettekäändeks, miks Tema juurest ära minna; mida suuremad patused me oleme, seda lähedamal peame olema Temale, kes ütles: "Ei vaja arsti terved, vaid haiged ... ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" (Matteuse 9:12,13)

9. Hing, mis on rahus, teeb Jumala abiga paremat koostööd

Me ei saa patust lahti omaenese jõul, üknses Jumala arm suudab seda. Pigem kui enese vastu mässata, on efektiivsem olla rahus ja lasta Jumalal teha Tema tööd. 

10. Milline on tõeline meeleparandus

Me peame oskama eristada tõelist meeleparandust, tõelist soovi ennast parandada (mis on alati vaikne, rahulik ja enesekindel), ning väärat meeleparandust koos tema süümepiinadega, mida endas haudume, mis võtab meilt julguse ja halvab meid. Mitte kõik kriitika, mis meie teadvusest tuleb, ei ole inspireeritud Püha Vaimu poolt! Osa tuleb meie uhkusest või saatanast, ning me peame oskama vaagida. Ning rahu on asendamatu komponent hingelise vaagimise kriteeriumina. Tunded, mida on inspireerinud Jumala vaim, võivad olla võimsad ja sügavad, kuid mitte vähem alistuvad.

11. Alandlikud ei kohku enda pattudest

"On olemas laialt levinud illusioon, mida omistatakse vooruse tundele: hirm ja häbi, mida tuntakse pärast pattu. Kuigi on tõsi, et mure patuga jätkamise tõttu on alati saadetud mõningasest valust, tundub asjakohasemaks tagamaaks olevat uhkus, salajane eeldus, mis on põhjustatud ülemäärasest usaldusest omaenese jõudude suhtes. Nii et kui inimene, kes usub end olevat kinnistatud vooruses ja põlgab kiusatusi, märkab enda kurva languse käigus, et on nõnda habras ja patune, nagu teisedki, on ta üllatunud sündmusest, mida poleks tohtinud juhtuda, ning jääb vastikustundele ja meeleheitele rünnata. See ebaõnn ei saabuks kunagi, kui nad ei kiitleks enestes ning toetuksid vaid Jumalale, sest kukkudes ei oleks nad üllatunud, kui tõe valgus paneb nad nägema, et nende langus on nõrkuse ja püsimatuse tagajärg." (Vaimulik võitlus, Lorenzo Scupoli, peatükid 4 ja 5).

No comments:

Post a Comment