Saturday, February 10, 2018

Scott Hahn: paavstluse piibellikest alustest

Tõlgime osa doktor Scott Hahni suulisest ettekandest paavstluse kohta. Doktor Hahn on katoliiklaseks pöördunud endine presbüterlane, kes praegu õpetab Ameerika Ühendriikides Steubenville'i katoliiklikus ülikoolis. Tema kuulsamad teosed on "Rome, sweet home" ja "The Lamb's Supper: The Mass as Heaven on Earth". 

Ettekanne on siin toodud lühendatud kujul.













Ma keskendun peamiselt Matteuse evangeeliumi 16. peatüki värssidele 17 kuni 19 ning kolmele aspektile, millega me täna algust teeme: kalju, võtmed ja Jeesuse lubadus, et põrgu väravad ei saavuta võitu. Ma loen selle kirjakoha ette ning tulen siis tagasi nende kolme aspekti juurde. Lähme tagasi 13. värsi juurde,
Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.”
See on päris muljetavaldav tunnistus, sest need inimesed moodustasid Vana Testamendi pühakute kuulsuste allee. "Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”" Ning tervele Matteuse evangeeliumile iseloomulikult astub Peetrus ette, või peaksin ma ütlema, võtab sõna. Peetrus on see, kes tihti sõna võtab, esindades kahtteistkümmet jüngrit. Värss 16,
Siimon Peetrus kostis: 'Sina oled Kristus [võitu kreeka keeles või Messias heebrea keeles], elava Jumala Poeg.' Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” 
Ning siis ta keelas jüngreid rangelt kellelegi ütlemast, et tema on Kristus.

Lubage mul siinkohal natukene isiklikuks minna. Kuus või seitse aastat tagasi, paar aastat enne minu katoliiklaseks saamist, olin ma õppimas lepingu doktriini. Ma jõudsin arusaamisele Lepingust kui perekonnast, ning selle kaemuse mõjul hakkasin ma avastama igasuguseid huvitavaid tõdesid, uudseid innovatsioone, leide, mis minu meelest olid senini tõeliselt tundmata olnud. Kuid kui ma sügavamalt raamatukogudesse kaevusin, märkasin ma ikka ja jälle, et katoliiklastest õpetlased - ja ma ei pea silmas hiljutisi õpetlasi, vaid minnes tagasi esimesse, teise, kolmandasse, neljandasse, viiendasse sajandisse, keskaega - pühakud ja Kiriku Doktorid tulid katkematult lagedale kõigi minu uhiuute avastustega ning õpetasid neid igavleva suhtumisega, umbes "nagu te kõik teate selle ja selle kohta".

Esialgu see tõeliselt provotseeris mind. Siis see hirmutas mind ning seejärel juhatas mind sügavamalt katoliiklike allikate juurde, et näha, kui paljusid minu avastustest võib leida neist peaaegu igaühes, välja-arvatud need, mis olid väärad. Kuid paavst oli teine asi. Minu jaoks oli idee paavstist, kes väitis enda omaks esmaseisust, õigusjärglust ning ilmeksimatust, oletus, jultunud oletus, mida ükski inimene ei tohiks teha.

Aga siis ühel päeval töötasin ma Matteuse evangeeliumiga, sest see evangeelium rõhutab ning tugineb Vanale Testamendile ning eriti ideele Taaveti kuningriigist rohkem kui teised. See näib tõesti olevat Matteuse evangeeliumi keskne tõuge, et Jeesus on Taaveti poeg ning seab sisse Taaveti Kuningriiki. See on viis, kuidas Matteus Jeesust tutvustab. Tema on ainus neljast evangelistist, kes viib Jeesuse sugupuu välja otse Taavetini, ning ütleb, "Jeesus, Taaveti poeg" kohe päris alguses. See teema on läbi evangeeliumi esile tõstetud.

Ma tahtsin sügavale minna ning näha, mida ma leian selles konkreetses kirjakohas, ning selle õpingu põhjal tegin ma mõned avastused. Kõige enam avastasin ma, et kui me loeme 17. värsist, "Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku", siis kogu tõendusmaterjal viitab sellele, et Peetrus on "kalju".

Te võite nüüd öelda, "See on sama ilmne nagu nina su näos. Mis selle avastuse juures nii põnevat on?" Kuid mittekatoliiklased väidavad tihti, et see on Peetruse usk, millest Jeesus räägib, või Peetruse tunnistus, kui Ta ütleb, "sellele kaljule". Või teised protestandid väidavad vastu, "Ei, Jeesus ütleb, 'Ja sina oled petros'".  Sina oled petros, sina oled kivike, ning sellele petrale, mis on kreekakeelne sõna suure kivi jaoks, "ehitan ma oma Kiriku". Niisiis ei ole mõned protestandid nõus katoliikliku vaatega ning ütlevad, "Mida Jeesus tõeliselt ütleb on, et 'Sina oled väike kivike ja sellele kaljule, nimelt Kristusele, Kaljule (vt esimest kirja korintlastele 10:4 ja nii edasi) ehitan ma oma Kiriku'".

Mida lähemalt ma seda vaatasin, seda enam sain ma aru, et need seisukohad olid põhjendamatud, lihtsalt põhjendamatud. Ning veidi aja pärast jagan ma teiega, kuidas enamik konservatiivseid anti-katoliiklikke protestantidest õpetlasi tunnistavad seda varmalt ja siiralt. Mida sügavamale ma kaevusin, seda enam leidsin ma, et tõendusmaterjal osutab sellele, et Jeesus rääkis Peetrusest. Peetrus on Kalju. Peetrus oli just öelnud, "Sina oled Christos", nii et Jeesus ütleb,  "Sina oled Petros". Seal on väike paralleel. "Sina oled elava Jumala poeg" ja "Sina oled Joona poeg, Siimon Bar-Jonah; sina oled Petros".

Inimesed võivad nüüd öelda, "Pea hoogu. Kreeka keeles on vahe sõnadel petros, Peetruse nimi, ning petra. Peetrus võib tähendada kivi, samas kui petra võib tihti tähendada "suurt kivi"." Probleem on siin kahekordne. Esiteks ei rääkinud Jeesus jüngritega olles ilmselt kreeka keelt. Ma pean silmas, 99.9 protsenti kõigist õpetlastest arvavad nii. On ülekaalukalt ebatõenäoline, et Jeesus oleks tavalises kõnes rääkinud kreeka keeles. On peaaegu kindel, et ta rääkis aramea keeles, ning aramea keeles on ainult üks sõna, mida on võimalik kasutada, ning Kouman ja teised õpetlased on välja toonud, et kui Jeesus rääkis aramea keeles, sai Ta ainult öelda, "Sina oled Keefas, ja sellele Keefasele ehitan ma oma Kiriku". Nii et vastavalt meie teadmistele aramea keelest ei ole võimalik, et Jeesus oleks teinud erisuse "väikese kivikese" ja "suure kivi" vahel. Aramea keel ei luba seda.

Keegi võib öelda, "Püha Vaim inspireeris Matteust kasutama erinevaid sõnu". See on tõsi, sest "petra" on kreeka sõna, mida tavaliselt kasutatakse "suure kivi" tähenduses, aga see on naissoost sõna. Sa ei rakenda sõna naissoost vormi, et anda nime mehele. Sa võtad selle tarvitusele meessoost vormis. Teiste sõnadega, Matteus tegi Püha Vaimu juhendamisel midagi üsna ilmselget ja praktiliselt vajalikku. Oli vaja võtta kreekakeelne vorm Jeesuse sõnadest ning alustada, öeldes, "Ma ehitan enda Kiriku sellele massiivsele kivile, sellele 'petrale' naissoost vormis", aga siis näidata, et Peetrus saab selle nime, "Kalju" tema kohases meessoost vormis.

Sa ei nimetaks teda Josefiinaks või Kaljuliinaks või teate, millekski selliseks. Sa annad talle selle sõna meessoost vormi. Ma peaksin ka lisama, et ei ole absoluutselt mitte mingisugust arheoloogilist tõestust, et antiikajal oleks enne Siimonat kellegi nimi olnud Peetrus. Teiste sõnadega, Jeesus võttis sõna, mida kõigi teadaolevate andmete kohaselt ei ole kunagi kasutatud inimesele nime andmiseks, ning Jeesus annab selle nime, selle sõna Siimonale.

Selle sajandi üks suurimaid protestantlikke piibliõpetlasi W. F. Albright toetab seda, enda kommentaarides Matteuse kohta. Ma avasin selle. Ma lugesin imestunult, "Peetrus kui Kalju on tulevase kogukonna, kiriku alustala. Jeesus kasutab siis aramea keelt ning seega teenib üksnes arameakeelne sõna tema eesmärki. Värss 19 taustal peab kõrvale heitma kui konfessionaalse interpretatsiooni kõik katsed näha seda kaljut Peetruse usu või tunnistusena." Teiste sõnadega, professor Albright tunnistab protestandina, et protestantlikud antikatoliiklikud tõlgendajad on kallutatud, kui proovivad Jeesuse viites kaljule näha ainult osutust Peetruse usule või tunnistusele. "Eitada Peetruse silmapaistvat positsiooni jüngrite seas või varajases kristlikus kogukonnas," kirjutab Albright, "tähendab eitada tõendeid. Huvi Peetruse läbikukkumiste ja ebakindluse vastu ei kahanda seda silmapaistvust, vaid pigem rõhutab seda. Kui Peetrus oleks olnud väiksem kuju, oleks tema käitumisel olnud palju vähem tähtsust. Just sellepärast, et Peetrus on silmapaistev ning on Kiriku nurgakivi, on tema vead teatud mõttes nii olulised, kuid tema vead ei ole kunagi vastavuses tema õpetusega Apostlite Printsina"

Edasi räägib Albright enda kommentaaris kuningriigi võtmetest, mille Jeesus Peetrusele usaldas. Ta ütleb: "Jesaja 22. peatüki 15. värss on kindlasti selle Jeesuse ütlemise taga. Võtmed on autoriteedi sümboliks ning isa Roland DeVoe näeb siin õigesti vikaari rüütamist selle sama autoriteediga, nagu oli kojaülemal, kuningliku majapidamise kammerhärral iidses Iisraelis. Jesaja 22. peatükis kirjeldatakse Eljakimile samasuguse autoriteedi andmist."

Peatume siin: millest ta räägib? Ma arvan, et see on lihtne. Albright ütleb, et andes Peetrusele üksnes mitte uue nime, vaid usaldades Siimonale kuningriigi võtmed, laenab Jeesus fraasi Jesaja 22. peatükist.  Ta tsiteerib kirjakohta Vanast Testamendist, mida tunti erakordselt hästi. Minu jaoks oli see läbimurre. See avastus oli kõigist kõige tähtsam. Lähme tagasi Jesaja 22. peatüki juurde ja vaatame, mida Jeesus tegi, kui Ta usaldas Peetrusele kuningriigi võtmed.

Värsis 19 öeldakse, "Mina tõukan sinu su ametist, ja sind aetakse ära su kohalt. Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja, panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale."

Taaveti koda on nagu, teate, Bourboni koda. See on viide dünastiale. Taaveti koda on Taaveti kuningriik, Taaveti dünastia. Ma teame seda, sest Taavet on sadu aastaid surnud olnud, kui see Jesaja 22. peatükis juhtub: "Ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava. Ta saab aujärjeks oma isa soole." Vaadake dünastia autoriteedile viitavaid sümboleid, mis sellele indiviidile antakse. Kõigepealt, amet. Teiseks, kuub. Kolmandaks, troon, ning neljandaks võtmed, Taaveti koja võtmed, kuninglikud võtmed.

Nii et mis siis siin toimub? Ma võtan selle lihtsate sõnadega kokku. Hiskija oli sel ajal Iisraeli kuningas. Ta oli Taaveti poeg, sadu aastaid pärast Taaveti surma. Iidses maailmas oli kõigil kuningail, nagu on tänapäevalgi kõigil kuningatel ja kuningannadel, kabinetiametnikud, kuninglik ministrite kabinet. Nii nagu Margaret Thatcher oli peaminister, on kuningannal Suurbritannias teisigi ministreid. Kuningas Hiskijal oli enne peaminstriks Sebna, kes aga osutus väärituks. Nii lasti ta lahti, kuid kui ta lahti lasti, jäi ta ametikoht vabaks. Mitte üksnes kuningad ei järgnenud üksteisele dünastia alusel, vaid ka peaminstri amet kuulus dünastiale. Kui Sebna lastakse lahti, jäi tühjaks koht, mis tuli täita, ning selle jaoks kutsutigi Eljakim.

Eljakim oli juba kabineti minister, aga nüüd antakse talle peaministri positsioon. Kuidas me seda teame? Sest talle antakse, mida teistel ministritel ei ole, kuningriigi võtmed, Taaveti koja võtmed. See sümboliseerib dünastia autoriteedi usaldamist peaministrile ning dünastialist järgnevust. Miks? Sest need on Taaveti võtmed, see on Taaveti koda.

Albright ütleb, "Kommenteerides Matteuse 16. peatükki ja Peetrusele kuningriigi võtmete andmist, siis Jesaja 22:15 ning järgnev on kindlasti selle ütlemise taga." Albright, protestant, mittekatoliiklane, rõhutab, et on kaheldamatu, et Jeesus viitab Jesaja 22. peatükile, "Võtmed on autoriteedi sümboliks ja  DeVoe näeb siin õigesti vikaari rüütamist selle sama autoriteediga, nagu oli kojaülemal iidses Iisraelis." Teiste sõnadega, peaministri ametiga.

Ka teised protestantlikud õpetlased tunnistavad, et andes Peetrusele kuningriigi võtmed, saab Peetrus peaministri ameti, mis tähendab dünastialise järgnevusega ametit. Kui ma selle avastasin, langesid justkui klapid silme eest. Paari nädala pärast sain ma kokku ühe lugupeetavaima antikatoliikliku protestantliku teoloogiga, veetsin temaga kümme tundi ning esitasin talle selle kaasuse. Tema ainus kommentaar oli, "See on terane". Kuid ta ütles: "Sa ei pea paavstile sellepärast järgnema". Ma küsisin, "Miks mitte?", ja ta vastas, "Noh, ma pean selle üle veel mõtlema. Ma ei ole seda argumenti varem kuulnud." Ma ütlesin, "See on üks põhilistest argumentidest, mida Cajetanus 16. sajandil protestantide vastu kasutas, ning Cajetanus oli üks kõige tuntumaid katoliku usu kaitsjaid, ning sa pole temast kunagi kuulnud? Mina polnud sellest kuulnud, enne kui ma selle ise avastasin, ning siis leidsin ma kõik need teised inimesed." Ning ta ütles, "See on terane". Terane, võib-olla. Tõsi aga kindlasti. 

"On arvestatava tähtsusega," ütleb Albright, "et teistes kohtades, kui kogukonna distsiplinaarsed asjad kõne alla tulevad, puudub sealt võtmete sümbol, sest siis käib jutt laiemast ringist. Peetruse rolli kuningriigi majapidajana võib seletada kui administratiivse autoriteedi rakendamist, nagu Vana Testamendi majapidaja puhul, kellel olid võtmed."

Mida ta silmas peab on see, et mitte kusagil mujal, kui teised apostlid rakendavad Kiriku autoriteeti, ei mainita võtmeid kunagi. Matteuse 18. peatükis saavad kõik apostlid meelevalla kinni siduda ja lahti päästa, nagu Peetrus sai 16. peatükis, aga mainimata mingilgi moel võtmeid. See sobitub suurepäraselt sellesse mudelisse, sest kuninga kabinetis võivad kõik ministrid siduda ja lahti päästa, aga peaminister, kellel on võtmed, saab siduda, mille nemad on lahti päästnud, või lahti päästa, mille nemad on sidunud. Tal on, teatud mõttes, viimane sõnaõigus. Temal on viimase apellatsiooni autoriteet, ning isegi protestandid näevad seda.

Tegelikult leidsin ma selle Martin Lutheri tsitaadi aastast 1530, aastaid pärast seda, kui ta oli Kirikust lahkunud, "Miks otsid sa taevast minu võtmeid? Kas sa ei mõista, Jeesus ütles, 'Ma andsin need Peetrusele. Need on tõepoolest taeva võtmed, aga need ei ole taevas, sest ma jätsin need maa peale'". Seda ütleb Jeesus, "'Peetruse suu on minu suu, tema keel on minu võtmekarp, tema võtmed on minu võtmed. Nad on amet'". Isegi Luther nägi seda, "Nad on võim, Jumalalt Kristuse läbi antud käsk tervele kristlaskonnale inimeste pattude kinnitamiseks ja kustutamiseks". Ainus, mida Luther ei tunnistanud, oli õigusjärglus pärast Peetruse surma - kuid see on just see, mida võtmed tähistavad, arvestades nende Vana Testamendi tausta.

Üks suurimaid reformeeritud Piibliõpetlasi sellel sajandil, Herman Liderboss, ütleb: "Väike erinevus nende kahe sõna, petra ja petrose vahel ei oma mingit erilist tähtsust. Petrose, Peetruse, petraks muutumise kõige tõenäolisem seletus on see, et petra on tavaline sõna kalju kohta, kuid tema naiselik vorm ei võimaldanud anda seda nime mehele. Pole mingit head põhjust mõtlemaks, et Jeesus muutis petrose petraks, et näidata, et Ta ei rääkinud Peetruse-nimelisest inimesest, vaid tema usu tunnistusest. Jeesus määras Peetruse tuleviku Kiriku aluspanijaks"

Üks peamisi evangeelseid, mittekatoliiklike õpetlasi ameerikas, professor Donald Carson, ütleb, "Jeesus kasutas lihtsalt sõnademängu, et öelda, et Peetrus on see kalju, mille peale Jeesus ehitab oma Kiriku". Dr Carson ei ole mingi katoliiklik apologeet, kuid ta on siiras ja austusväärne õpetlane, kinnitades enda järeldustes ilmselget tõendusmaterjali.

See on viinud selleni, et saksa evangeelne protestantlik õpetlane Gerhardt Meier (kelle kuulsale raamatule "The End of the Historical Critical Method" konservatiivsed protestandid tihti viitavad) ütleb: "Tänapäeval on tekkinud laialdane konsensus, et antud lubadus käis Peetruse kui isiku kohta." Ta räägib protestandina: "Selles punktis liberaalsed ja konservatiivsed teoloogid nõustuvad. Matteuse 16:18 ei tohi interpreteerida kui kohalikku kirikut. Kirik Matteuse 16:18-s on universaalne kogum, Jumala rahvas. Kasvab konsensus, et värss võtmete meelevalla kohta räägib autoriteedist õpetada ja distsiplineerida, sealhulgas isegi patte andeks anda. Kogu austusega protestantlike reformaatorite suhtes peame me tunnistama, et lubadus Matteuse 16:18 oli suunatud Peetrusele ning mitte peeterlikule usule."

Veel üks luterlik professor, õppejõud Concordia seminaris Hong Kongis, Torg Forberg, kirjutas artikli "Peetrus, Uue Testamendi ülempreester". Forberg kinnitab, et Jeesus on Uues Testamendis lõplik ülempreester, kuid ta ütleb, "Peetrust esitatakse kui mingis mõttes järeltulijat Ülempreestrile Matteuse 16:13-19s. Peetrus paistab silma kui teatud ülemrabi, kes seob kinni ja päästab lahti selles mõttes, et kuulutab midagi kas keelatuks või lubatuks. Tema on Jumala rahva kõrgeim esindaja." See on protestandi tunnistus.

Mul on siin mitmeid teisi tsitaate. Ma ei esita neid kõiki, kuid ma teen kokkuvõtte tsitaadiga inglise protestantlikult õpetlaselt J.N.D. Kellylt tema raamatust Oxford Dictionary of the Popes. Ta ütleb, "Paavstlus on vanim kõikidest lääne institutsioonidest, mis on katkematult eksisteerinud peaaegu 2000 aastat."

Tänapäeval olema me jõudmas akadeemilises dialoogis põnevasse punkti, kus mõlemad pooled tunnistavad ja annavad aru mõningatest kõige olulisematest asjadest. Tekkimas on väga laiaulatuslik konsensus, ning see on tugev ja kindel alus, millele me saame ehitada arutelude ja dialoogide käigus.

Tervet ettekannet saab lugeda siin (inglise keeles).

No comments:

Post a Comment