Saturday, March 3, 2018

Adoratsioon võib näida kasutu, aga maailm vajab seda meeletult

Tõlgime isa Leon Pereira O.P. artikli CatholicHeraldist

Mis kasu on adoratsioonist?

Kaasaegse mõttemaailma jaoks ei näi adoratsioon eriti kasulik, välja arvatud siis, kui seda mõistetakse teatud tüüpi mindfulness-i vormina. Pole üllatav, kui maailm väärtustab misjonäride nagu Kalkutta püha Teresa häid tegusid, kuid ei arva palju kartusiaani munkade palvest ja kontemplatsioonist.

Kloostris elavad mungad ei näi midagi kasulikku tegevat, samas kui Ema Teresa tegi selgelt palju kasulikke ja häid asju. Paljud Kiriku sees nõustuksid. Valikus Marta ja Maarja vahel - kellest Marta oli ametis teenindamisega ja Maarja istus Kristuse jalgade ees - satume kiusatusse olla Marta poolel, ning meid hämmastab Jeesuse heakskiit Maarjale.

Seada tegutsemine kõrgemaks prioriteediks kui kontemplatsioon kannab nime aktivism. Heategevuses töötajad võivad olla petetud arvama, et nende töö on väga tähtis, aga palve on teiste inimeste jaoks. Paavst Franciscus mõistis sellise suhtumise hukka ning ütles, et see taandab katoliku heategevused MTÜ-deks. Liialdatud pühendumus sotsiaalsele õigusele varjab tihti isikliku pühaduse ja moraali unarussejätmist. Ilma palveta ei ole me avatud Isa armastusele, ning ilma jumaliku armastuseta on meie head teod tehtud asjatult.

Ema Teresa mõistis seda selgelt: kõik tema head teod tulenesid ning põhinesid Jeesuse adoratsioonil Pühimas Sakramendis. Üksnes kummardades esmalt Kristust suudavad tema õed Teda ära tunda ja teenida kõige vaesemates ja kõrvalejäetumates.

Mida tehakse adoratsiooni ajal? Mida teevad armastajad, kui nad üksteist armastuses vaatavad? Kõigepealt vajame me vaikust. Kui paavst Benedictus XVI juhatas adoratsiooni Hyde Parkis, pidasid umbes 80000 noort inimest vaikust koos paavstiga - teleülekandjate kohkumuseks. Vaikusest nähtavasti ei saa head televisiooni. Televisioon vajab lakkamatut jutustamist. Adoratsioon vajab vaikust.

Teiseks vajab adoratsioon tähelepanelikkust. On südantmurdev näha paare istumas restoranides teineteise vastas, mõlemad jõllitamas aplalt nutitelefonide ekraane teineteise asemel. Pole raske näha, kes või mis domineerib seda suhet. Me pöörame tähelepanu sellele, mille me seame esikohale. Adoratsioonis keskendume me Issandale.

Ning kolmandaks vajab adoratsioon vastuvõtlikkust. Enda vaikuses ja tähelepanus võtame me vastu Jumalat. Meis on kadunud illusioon, et me võime Jumalale mingeid teeneid osutada. Ta tahab end ülevoolavalt meile anda. Sitit sitiri, Ta januneb meie janunemise järele, Ta igatseb, et Ta oleks igatsetud. Ta juhatab ja õpetab meid, kuid ainult siis, kui me laseme. Adoratsioonis võtame me vastu Jumala ja tõe Jumala ja iseeneste kohta.

Film Into Great Silence (2005) pakub haruldast sisevaadet kartusiaani kloostri ellu. Aeg-ajalt jääb kaamera pidama munkade nägudele, ükshaaval, ning igaühes neist näeme me suurt kirkust. Me näeme loodud olendi küllastumust, kes on õnnelik enda sõltuvas, piiratud loomuses ja veel õnnelikum koos Jumala armastusega, mis tema silmis särab. See on kontemplatiivne elu, elu adoratsioonis, mis loob olendeis sellise vabaduse.

J.R.R Tolkien ütles kord, et ta ei pöördunud tagasi Issanda usaldamisesse mitte sellepärast, et Francis Thompsoni Hound of Heaven oleks teda kummitanud, vaid nälja tõttu Pühima Sakramendi järele, kellegina, kes on näljas armastuse järele. Kirjas enda keskmisele pojale Teise maailmasõja ajal (kirja kontekst on abielu ja seks) kirjutas ta:
Oma elu pimeduses, kõige frustreeriva keskel panen ma su ette ühe suure asja, mida maa peal armastada: Pühima Sakramendi ... seal leiad sa romantika, hiilguse, au, ustavuse ja kõigi enda maiste armastuste tõelise tee ... juba ainult selle aimdus suudab seda, mida sa enda maapealsetest suhetest otsid ... võta see reaalsuse ja igavese vastupidavuse pale, mida iga inimese süda igatseb.
Siin Medjugorjes, kus ma olen kaplan inglise keelt kõnelevatele palveränduritele, on meil kabelis iga päev adoratsioon, ning Pühima Sakramendi avalik austamine õhtuti neljal päeval nädalas. See on üks Medjugorje suuri märke: seitse kuni kümme tuhat inimest põlvitamas vaikuses, kummardamas Issandat. Siin õpivad paljud ilmikud ja preestrid adoratsiooni armastama. Nad maitsevad ja näevad Issanda headust. Adoratsioon on Medjugorje süda, kuna Jeesus on selle koguduse süda, nagu Ta peab olema igas koguduses.

Ma ütlesin, et adoratsioon on Medjugorje süda. Minu enda kogemus sellest on võimas. Jeesus ootab meid innuka igatsusega. Ning ta igatseb end meile anda. See on nagu torn šampuseklaasidest, ning kui ülemine klaas valatakse täis, voolab see üle ääre ja täidab alumised klaasid. Kui me oleme adoratsioonis avatud vastuvõtmiseks, paisutab Jumal meie südameid armastuses, ning see armastus voolab üle ääre teisteni, just nii nagu šampuse tornis.

Mõnikord ei koge inimesed suurt muutust, tihti pihtimata patu tõttu või enese peitmisest Issanda eest. Kui me oleme suletud, kui me hoiame enda südamed ja kõik endasse puutuva peidus Issanda eest, siis väga vähe saab muutuda. Siis kogetakse adoratsiooni kui koormat, mida tuleb kannatada või vältida. Aga kui me oleme Issandale avatud, on see väga võimas. Mõnikord peame me adoratsiooni ajal vigiiliat koos Issandaga, ning teeme hüvitus- ja armastustegusid - sest maailm vajab seda nii palju.

Lourdes'is toimuvad enamik imesid Pühima Sakramendi adoratsiooni ajal. Medjugorjes on asjad samamoodi. Kuigi Pühimast Sakramendist kiirgab nõnda palju väge ja armu siira ja väärilise adoratsiooni ajal, ei ole see lõpuks "millegi" saamise pärast.

Curé d’Ars (Jean Vianney) rääkis koguduse liikmest, kes ütles, et adoratsiooni ajal "Vaatan mina Teda. Ja Tema vaatab mind". See on kahe isiku armastusest - loodu ja tema Jumala. Mida sügavam on meie nälg, seda rohkem Ta meile annab; tõepoolest, Ta annab meile selle nälja Tema järele. Tulge kirikusse, ja laske Taeval enda peale langeda ...

No comments:

Post a Comment