Wednesday, March 7, 2018

Arm või karma?

Tõlgime piiskop Robert Barroni artikli leheküljelt National Catholic Register

Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules?

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli erruläinud religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut "Christian Philosophical Theology", kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene - ning see on levinud suuresti Idas - on karmareligioon, ning teine - mis on prominente lääne Aabrahamlikes religioonides - on armu religioon.

Esimese lähenemise kaitseks võib palju öelda - mis seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma läbi lähenemine ütleb, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist  laulu "Instant Karma"), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: "Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse." Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu - mitte ühegi omaenese teene läbi - ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Lotti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab - lihtsalt et see selge oleks - et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu on kristlikud mõtlejad kallutatud vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski. 

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56-dast peatükist: 
Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust - needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas ... sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
Iisrael oli tõepoolest valitud, teiste seast välja toodud, unikaalse armu osaliseks saanud - aga just nimelt maailma ja mitte tema enda pärast. Mis on arm? Kingitus! Aga kui sa klammerdud kingituse külge, hoiad seda enda jaoks, siis sa kahjustad selle loomust kingitusena. Jumaliku elu pälvimise kogu mõte on see omalt poolt edasi anda. Kui sa hoiad seda endale ja teed sellest enda privaatse eesõiguse, õõnestad sa seda: see muutub põrmuks. Aga kui sa annad selle ära, uueneb see sinu sees.

Me näeme suuresti sama asja vastuolulises ja segadusseajavas Matteuse evangeeliumi loos, kus Jeesus räägib Kaanani naisega. Võõramaine naine tuleb Jeesuse juurde palvesooviga, kuid ta protesteerib, et on saadetud ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ta näib opereerivat väljaspool eksklusiivset arusaama Iisraeli privileegidest. Kui naine avaldab survet, vastab Issand üsna järsult: "Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele." Selle peale vastab paluja ühe meeldejäävama vastulausega, mis Piiblis on talletatud: "Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad." Rõõmus mitte üksnes naise arukuse ja südiduse, vaid tema usu sügavuse üle, ütleb Jeesus: "Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!" Jah, laud armuga kaeti Iisraeli lastele, kuid toit selle laua pealt ei olnud mõeldud vaid Iisraeliitidele üksi, vaid kõigile, kes selle laua äärde tulid, ükskõik millisel moel. Jah, Iisrael valiti välja, kuid maailma jaoks. 

Doktor Davise kategooriate osas ütlen ma selgelt välja, mida ma mõtlen. Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules? Kuid meie, armu religiooni uskujad, peame teadma, et see kingitus ei ole üksnes meile: pigem peab Jumala lahkus äratama natukene lahkust meis endas. Kui hämmastav arm on päästnud minusuguse lurjuse, pean ma muutuma armu edasikandjaks igale kadunud hingele minu ümber. 

No comments:

Post a Comment