Monday, March 26, 2018

Katoliiklase profiil: kardinal Sarah, palvehing

Tõlgime Raymond J. de Souza artikli ajakirjast Convivium

Eelmisel nädalal oli mul Kingstonis ja Wolfe saarel suur au võtta vastu kardinal Robert Sarah, üks Vatikani kõige kõrgem ametnik. Ta oli samal nädalal pidanud avaliku loengu Torontos Püha Miikaeli katedraalis ning liitus siis meie igaaastase püha John Fisheri õhtusöögiga, ning tuli hiljem Wolfe saarele tähistama minu koguduse kiriku sajandat aastapäeva.

Kardinal Sarah on elanud ülevalt kristlikku elu. Kuid tuhandetele, kes teda kohtasid, jättis kestva mulje mitte niivõrd tema elulugu või sõnum, vaid tema võime juhtida inimesi palves.

"Inimene on suur üksnes Jumala ees põlvitades," ütles ta meile Kingstonis.

Kõigepealt viitab see inimesele, kes palves põlvitab. Kuid arvestades, et meie õhtusöök on nimetatud püha John Fisheri auks - inglise piiskopi auks, kelle hukkas Henri VIII tema keeldumise tõttu tunnistada kuningat Inglismaa Kiriku peana - mõtlesin ma ka piiskop Fisheri peale põlvitamas pea mahalöömise paku ääres, kael kaitseta hukkaja kirve all. Ka see oli suuruse hetk, hetk mida me mäletame ja austame peaaegu 500 aastat hiljem.

Kardinal Sarah sündis kõrvalises külas Guineas, Lääne-Aafrikas. Tema vanemad olid pöördunud katoliku usku tänu prantsusmaalt pärit misjonäride, Püha Vaimu Isade tegevusele. Robert Sarah oli üks esimesi oma rahvusest preestreid riigis.

1979. aastal, kui ta oli 34 aastane, nimetati ta noorimaks piiskopiks Katoliku Kirikus. Tema eelkäija, Conakry peapiiskop oli Sekou Toure marksistliku diktaatorvõimu poolt vangi pandud. Sarah, noor peapiiskop, ei põrkunud tagasi režiimile vastu astumast. Selle tulemus oli etteaimatav, sest Toure oli enda režiimi ajal vastutav kümnete tuhandete mõrvade eest. Ta andis käsu Sarah tapmiseks, ning määras selle ajaks aprilli 1984. Jumalik ettehooldus segas vahele: Toure ise suri pärast erakorralist südameoperatsiooni märtsis 1984. Sarah jäi elama ja sai edasi teenida.

Ja tõepoolest veel paljudeks aastateks. 2001, pärast kahtekümmet aastat Conakry peapiiskopina, kutsus püha Johannes Paulus II ta Rooma, teenima Vatikani evangelisatsiooni kongregatsiooni asetäitjana. Selle osakonna vastutada on suured misjonipiirkonnad, mis ulatuvad üle kogu maailma.

2010. aastal nimetas paavst Benedictus XVI ta "Cor Unumi" peaks, mis on paavstlik organ heategevuse jaoks, ning tegi temast kardinali. 2014. aastal tegi paavst Franciscus ta vastutavaks liturgia eest, Jumaliku Liturgia kongregatsiooni prefektina.

Teda Kingstonis esitades tsiteerisin ma Benedictus XVI-d, kes enda esimeses entsüklikas, Deus Caritas Est, kirjutas
Kiriku sügavaim olemus leiab väljenduse tema kolmekordses vastutuses, milleks on Jumala Sõna kuulutamine (kerygma-martyria), sakramentide pühitsemine (leitourgia) ning armastustöö tegemine (diakonia). Kõik need ülesanded eeldavad üksteist, olles omavahel lahutamatud. Kiriku jaoks ei ole armastus seega lihtsalt teatud heategevus, mis võiks jääda ka teiste teha, vaid see on osa tema olemusest; väljendus, mis tuleneb paratamatult olemasolemisest.
Kui ebatõenäoline see on, et poiss kaugest Guinea külast, kelle vanemad olid ühed esimestest kristlastest omal maal, hõivaks Vatikani osakondades juhtivaid rolle seoses Kiriku kolmekorse missiooniga - evangelisatsiooni, liturgia ja armastustöödega?

Ta on mees, kes tunneb kerygma-martyriat isiklikust kogemusest. Tema pere kuulis kerygma jutlustamist esimest korda ja nad lasid end puudutada selle pööraval jõul. Ta on isiklikult kogenud tagakiusamist. Ta teab, millised on armastustööd vaesuse keskel, mille kommunism tema riigile kaasa tõi. Ning on selge, et liturgias kohtub ta Jumalaga, nagu me olime tunnistajateks, kui ta pühitses Püha Missat Wolfe saarel.

Üks asi hämmastas mind ja paljusid teisi. Pärast tema tutvustamist ei tõuse kardinal Sarah kohe poodiumile ega hakka rääkima. Kui ta on kirikus, siis vastupidi. Ta teeb pikema põlvituse Pühima Sakramendi poole tabernaaklis. Toronto katedraalis väitsid paljud inimesed, et see austust täis palvehetk ja Jumalale pühendumine oli võimsam kui kõne, mis järgnes.

Kui kardinal Sarah külastas Newmani maja, pidi ta pärast Missat mõningaid uusi kujusid õnnistama. Kui ma ruumi sisenesin, leidsin eest täieliku vaikuse; kardinal oli juba seal, pühendunud palves, ning kõik läksid sellega kaasa. Kardinal Sarah ei ole muidugi haruldus, paljudel kirikutegelastel on sügav siseelu. Kuid siiski on tal täiesti ebatavaline võime seda pühendumust teistele edasi anda.

Paljud meist, kelle hooleks on inimesi palves juhtida, lähevad nii kiiresti "juhtimise" juurde, et unustavad palve. Sõnad on kiired ja soravad, kuid Jumala kohtamiseks palves jääb vähem ruumi. Meil oleks hea pühenduda Jumalale, viibida hetk vaikuses - kardinal Sarah kõige uuem raamat kannab nime The Power of Silence - meenutamaks, et meie eesmärk on tõsta oma meel ja süda Jumala poole, mitte lihtsalt teineteisega rääkida.

Kardinal Sarah visiidist oleks veel pajugi rääkida, kuid pöördume selle juurde tagasi pärast Püha Nädalat. Praegu aitab sõnadest!

No comments:

Post a Comment