Saturday, March 17, 2018

Patukahetsuse 6 printsiipi Aquino Thomase järgi

Tõlgime Veronica A. Arntzi loo blogist Rorate-Caeli

Summa Theologiae III-s, 85 küsimuse all artiklis 5 kirjutab Aquino Thomas, et patukahetsusel on kuus printsiipi. Need patukahetsuse printsiibid on vastavalt Thomasele "teod, läbi mille me töötame kaasa koos töötava Jumalaga". On hea mõtiskleda nende printsiipide üle paastuajal, kui me valmistame end ette paasa triduumi jaoks.

Kuidas me oleme kasutanud paastuaega? Kas meil on olnud tõeliselt kahju enda pattude pärast, või oleme me raisanud enda aega, püüdes sihitult maailmalikke eesmärke? Kui hoolsalt oleme me puhastanud end maistest kinnistustest, halbadest harjumustest ja patustest käitumistest? Kas me oleme pingutanud, et jõuda palves Jumalale lähemale? Need on küsimused, mida endalt küsida, lugedes ja mõtiskledes Thomase pakutud kuue printsiibi üle. 

Esiteks märkus kahetsuse teemal üldiselt: I-II-s, küsimuse 113 all artiklis 5 kirjutab Thomas, et kurbus on armastuse märk. Patukahetsus on kurbus enda pattude pärast; me kahetseme kurja, mida oleme teinud, ning otsustame mitte enam neid patte teha. Seega, kui me oleme kurvad enda pattude pärast, peaksime lõpuks olema kurvad Jumala solvamise pärast, kes on Armastus, kes armastas meid nii väga, et kannatas ja suri meie pärast Ristil.

Nagu me pärast näeme, on meie patukahetsus mõnikord ebatäiuslik, kuna kahetseme pattu vaid kartusest karistuse ees põrgus. Patukahetsuse täiuslikkus peaks aga seisnema meie kurbuse tundes universumi Jumala solvamise pärast, kes lõi meid enda lõputust headusest ja armastusest, ning keda me armastame vastu kogu enda südamega.

Esimene Thomase printsiip seisneb Jumala töös meie südame pööramises Tema poole. Thomas tsiteerib Nutulaule 5:21: "Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume!" See printsiip tuletab meile meelde, et Jumal ise kutsub meid alati patukahetsusele ja sügavamale pöördumisele; see kutse on alati arm, kingitud meile Jumala halastusest.

Me pöördume Jumala juurde tagasi üksnes sellepärast, et Tema esimesena kutsub meid läbi enda armu: nagu ülaltsiteeritud Pühakiri seletab, palume me Jumala kutset, et me võiksime pöörduda. Sel moel on pöördumise aktil alati jumalik algus, sest Jumal on alati see, kes tõmbab meid endasse.

Teine printsiip on usuakt. Kord, kui me oleme Jumala juurde läbi Tema armu tagasi pöördunud, peame me näitama enda usku Tema võimesse meid meie pattudest päästa. Me peame väljendama enda usku, et Jeesus tõeliselt kannatas, suri ning kolmandal päeval tõusis surnuist meie jaoks. Tõepoolest on meie pattulangemine just nimelt akt usu vastu, sest me ei usaldanud end Jumala lunastava armastuse kätte, ning me eitasime paasamüsteeriumi väge. Teiste sõnadega, meie patt oli veel üks piitsalöök Jeesuse piitsutamisel, veel ühe naela ristipuusse löömine. 

Seega, kui me teeme usuakti, ei saa me enam kinni hoida enda patu ebajumalatest, sest me oleme tunnistanud, et Jumal ise on see üks, kes väärib kummardamist ja armastust. Usuakt on seega kahekordne: me peame väljendama enda usku, et Jumal lunastab meid meie pattudest, ning me peame lahti ütlema ebajumalatest, kelle oleme enda patus teinud, sest me oleme pühendunud Jumala juurde tagasipöördumisele. 

Kolmas printsiip on orjalik hirm, läbi mille inimene eemaldub patust karistuse kartuse tõttu. Vastavalt suurtele spirituaalsetele autoritele on see spirituaalse elu alustajate tee. Need, kes alles alustavad, kahetsevad pattu kartusest põrgu ees; seega on olemas hinge liikumine Jumala poole, kuid üksnes kartusest, mitte armastusest. Ka selline liikumine peab meid siiski rõõmustama, sest kuigi see on kartusest, pöördume me siiski Issanda juurde tagasi pärast patus elamist. Need, kes on vilunud, ei koge seda patukahetsuse printsiipi, sest nad on edasi liikunud hirmu tõttu kahetsemisest. 

Neljas printsiip on lootus, millega inimene teeb eesmärgiks enese parandamise, lootuses saada andeks enda patt. See on seotud usuga. Osa patu kahetsemisest moodustab lootus, et Jumal andestab; me peame uskuma ja usaldama, mida ta läbi Pühakirja ütleb. Tõepoolest ütleb Jumal korduvalt, et ta on halastav nende vastu, kes tulevad Tema juurde tagasi kahetseva südamega. 

See lootus on ilusasti väljendatud 51. psalmis, kus Taavet anub Jumalat, et Ta tema peale halastaks, sest tal on kahju enda patu pärast ja tal on kahetsev süda. Taavet väljendab lootust Jumala halastuse peale, et ta andestab talle, vaatamata tema patu kohutavale loomusele. See ongi see, miks see printsiib on juurdunud lootuses. Jumal ei vaja meid, ning kindlasti ei ole Tal ühtki põhjust, miks meile andestada meie patud - üks patt lõpmatu Looja vastu väärib lõpmatut karistust. Sellele vaatamata loodame me Jumala igavesele armastusele ja halastusele inimkonna vastu, et Ta valab ikkagi enda andestuse meie peale, kuigi me seda absoluutselt ei vääri. 

Viies printsiip on armastus, kus patt on inimese jaoks ebameeldivaks muutunud, ning ta kahetseb selle enda pärast, mitte karistuse kartusest. Sellel tasandil tekitab idee patust inimeses vastikust, ning seepärast pöördub ta kahetsusega Jumala juurde tagasi. See ei ole veel täiuslik tee, sest ta ei armasta Jumalat veel täiuslikult. Sellele vaatamata on ta spirituaalses elus suure sammu edasi teinud, sest ta pihib oma patud, teades, et need on väärad, ilma kartuseta karistuse suhtes, mis need endaga kaasa toovad. Ta pihib oma patud, sest ta teab et need solvasid tema Jumalat, keda ta armastab sügavalt ning kes armastab teda lõpmatult vastu.

Kuues ja Thomase viimane printsiip on pojalik hirm, läbi mille inimene ise pakub Jumalale teha õgvendusi, Tema kartusest. Pange tähele, et see ei ole nagu kolmas printsiip. Inimest liigutab "pojalik hirm", mis tähendab, et ta armastab Jumalat ning tal on kahju Tema solvamise pärast.

Ta pakub teha õgvendusi Jumala jaoks; ta ei ole patukahetsuse passiivne vastuvõtja. See inimene on astunud vilunute ja täiuslike teele; kõik on kutsutud sellisele täiuslikule kahetsusele, kuid mitte kõik ei jõua sellele tasemele. Sellel tasandil näeb inimene tõeliselt lõpmatut võlga, mille on põhjustanud tema patt, ning ta ei kahetse enam hirmust, vaid kuna ta armastab lõpmatut Jumalat, kes on pakkunud talle lunastust.

Need printsiibid võivad juhtida ja kujundada meie kahetsust sellel paastuajal. Kas me endiselt kardame pattude karistamist, või kas me pakume end kahetsusega Jumalale, kes armastab meid lõpmatult ja suri meie eest, kui meie olime alles patused? Palugem armu läheneda Jumalale pojaliku kartusega, täielikult armastusest Tema vastu.

Olgem nagu püha Paulus, kes ütles: "Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me oleme veendunud, et üks on surnud kõikide eest" (Teine kiri korintlastele 5:14). Paulus on veendunud, et Kristus suri tema eest, ning selle pärast peab ta vastu ta palju kurbust, kannatusi ja valu Tema nimel. (Teine kiri korintlastele 11:16-33).

Las Kristuse armastus sunnib meid edasi, lähenema pihisakramendile mitte hirmu, vaid tõelise kurbusega enda pattude pärast, valmistudes pühaks triduumiks.

No comments:

Post a Comment