Saturday, March 10, 2018

See teine Jeesus

Tõlgime Glenn T. Stantoni artikli ajakirjast First Things. Glenn Stanton on organisatsiooni Focus on the Family pereõpingute juhataja

Kristlased üle maailma on alustanud liturgilise kalendri ühte tähtsaimat hooaega: paastu. Valmistudes enda Päästja ristiteeks ja ülestõusmiseks, on hea aeg vaadelda Teda Tema täielikkuses. Ta on tõepoolest lohutav, tervitav Rahu Prints. Kuid Jeesus ilmutas ka vähem õrna külge, mis paljudes meist just erilist mugavust ei tekita. On tähtis, et me tunneksime ja hindaksime seda mitte-ainult-tasast-ja-alandlikku Jeesust, viibides sel aastal paastuajas.

Kui te kuulete kedagi ütlemas, "Aga see kord, kui Jeesus pööras ümber rahavahetajate lauad?" teate te ilmselt, millest jutt käib. See on harjumuspärane vastus, kui eeldatakse, et Jeesus rääkis alati vaid rahust, armastusest ja mõistmisest. Jah, oli üks vägivalla intsident Templis. Ning me teame, et Jeesus oli äärmiselt karm tolle aja silmakirjalike usujuhtidega. Aga valitsev arusaam on, et kõigil teistel juhtudel oli Ta super tšill.

Paastuks ette valmistudes mõtlesin ma selle peale ning arutlesin, kas Jeesus muutus "vanatestamentlikuks" üksnes rahavahetajate ja variseridega. Nii lugesin ma neli Evangeeliumit kahes vahetuses otsast lõpuni läbi, et näha, millise Kristuse annab meile puhas tekst. See oli huvitav harjutus.

On kaks tõde Jeesusest, mis näivad olevat vastuolus kaasaegse kristliku arusaamaga. Esiteks, Jumal-Inimesel, keda ei piira aeg, olid otsustavalt iidsed ja "valgustamata" vaated maailma kohta. Teiseks haavas ta regulaarselt inimeste tundeid ega vabandanud selle pärast. Õrn Jumala Tall on ka metsik lõvi.

Alustame esimesest. Teaduslikul ajastul arvame me, et on narr uskuda päris saatanasse, deemonitesse ja sellesse, et põrgu on olemas. Aga Jeesus oli vana kooli mees. Ta rääkis päris Aadamast ja Eevast, Noa laevast, Joonast suure kala kõhus ning Soodoma hävingust - justkui tegelikest faktidest. Evangeeliumites räägib ta päris tihti saatanast ja deemonlikust seestatusest. Eksortsism kuulus päevatöö hulka. Kord korraldas ta tõelise skandaali, kuulutades grupile tavalistele inimestele, et nad ei ole Aabrahami vaid "enda isa kuradi" lapsed. See on karm värk, öelda inimestele, et nad on kuradi lapsed. Ta rääkis sellisel moel, sest Ta uskus seda.

Teiseks uskus Jeesus patu reaalsusesse, patukahetsuse vajalikusesse ning päris põrgusse, kus inimesed uluvad ja hambaid kiristavad. Ta rääkis neist asjadest regulaarselt ning mitte kontseptuaalselt või metafoorselt. Ta muutis halvad uudised inimeste jaoks elavalt isiklikuks. Ta võrdles osasid inimesi raiheinaga ning ütles, et Ta "läkitab oma inglid ja need korjavad Tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju", kus on "ulgumine ja hammaste kiristamine."

Ta seletas, kuidas viimane kohtumõistmine toimub. Ühte gruppi, neid, kes teevad Tema tahtmist, tervitatakse Tema Kuningriigis. Teistele ütleb Ta, "Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele". Kui me oleksime Jeesuse mänedžerid, kalduksime Talle ehk meelde tuletama, et mesi tõmbab rohkem kärbseid ligi. Tema tuletaks meile meelde, et Ta teab seda, ta teeb ainult seda, mida Tema Isa teeb.

Jeesus ei kohku meile ütlemast, et Ta võib olla karm kohtunik. Ta tuli maailma kohut mõistma ning mida muud (mida muud!) ta tahab, kui tuld maa peale visata. Mitte üksnes selleaegsed silmakirjalikud usujuhid ei saanud selle sõnumi osaliseks. Ta hoiatas mõndasid kõige tavalisemaid inimesi, et kui nad ei kahetse, hukkuvad nad sõnul kirjeldamatutel viisidel.

Pühakiri lõppeb Johannese ilmutusega, kus ilmub erakordselt murettekitav Jeesus. Ta on lausa hirmutav. Johannes, kes puhkas kord Päästja rinnal ja kelle hoolde usaldati Issanda ema, kohtub paari aasta pärast jälle Jeesusega. See ei ole õnnelik taaskohtumine. Johannes langeb kui surnu Jeesuse jalge ette, kelle silmad olid nagu tuleleek. Rahu Printsi suust tuleb suur ja vahe kaheterane mõõk, et sellega raiuda paganaid. Ilmutuse Jeesus, seesama õrn sõime-Jeesus, on kirjeldamatult metsik.

Aga Jeesus ütleb meile mitmeid kordi, et me saame kõikide rahvaste vihaaluseks, just nii nagu vihatakse Teda Tema tunnistuse pärast. Jeesuses on tõepoolest erinevad küljed, kuid nad moodustavad kokku jumaliku harmoonia. Põrgutule Jeesus ja hämmastava-armu Jeesus ei ole kunagi teineteisega konfliktis, vaid üks valgustab teist. Tema Head Uudised on tõeliselt head, sest need ületavad tõeliselt, tõeliselt halbu uudiseid.

Suur H. Richard Niebuhr mõistis kuulsusrikkalt hukka temaaegse liberaalse teoloogia pool-Jeesuse: "Jumal ilma raevuta tõi inimesed ilma patuta Kuningriiki ilma kohtumõistmiseta läbi ilma ristita Kristuse teenuste". Pool-Jeesus toob seda, mida Dietrich Bonhoeffer nimetas odavaks armuks, "Kiriku surmavaenlaseks".

Kristuse arm on kallis, sest meie kollektiivne patt oli nii suur, et läks Jumalale maksma Tema kõige kallima, Tema ainsa Poja. Ta pakub seda kallist armu tasuta kõigile, kes otsivad Tema andestust enda üleastumiste eest, pöörduvad enda patust ning elavad, et Talle järgneda ja Teda kogu südamest armastada. See on paastuaja sõnum, ning see on eksimatu ja aurikas Evangeelium ühest ja ainsast Jeesus Kristusest. Pool-Jeesus ei ole see, keda maailm otsib. Kirik peab jutlustama selle Ühe täielikkust, kes meile läbi pühade Evangeeliumite anti. Teha vähem tähendaks jutlustada fabritseeritud Kristust.

No comments:

Post a Comment