Friday, April 13, 2018

Chesterton vastab skeptikutele

Tõlgime Matthew Peteschi artikli leheküljelt Mountain Catholic

Essees "kristlus ja ratsionalism" vastab G.K. Chesterton temaaegsetele skeptikutele, kes kahtlevad kristluse põhjendatuses. Ta võtab iga nende argumendi ning näitab, kuidas skeptikute vastuväited tegelikult kristlikku usku kinnitavad. Tema vastused opponentide küsimustele on endiselt asjakohased ning väärt mõtisklemist.

Siin skeptikute 4 tavalist argumenti kristluse vastu, millele järgnevad Chestertoni suurepärased vastused. 

1) Kas mitte paljud müüdid ei ole väga sarnased Kristuse loole?

Skeptik viitab tihti Jumala inkarnatsiooni paralleelidele teistes kultuurides. Juba ammused paganad ja isegi ameerika põliselanikud räägivad lugusid, kus kujutatakse jumalat inimeseks saamas. Neile juhtumitele viidates proovib skeptik kummutada Jeesus Kristuse inkarnatsiooni ning panna see kõrvale kui lihtsalt veel üks müüt.

Kuid Chesterton väidab vastupidist. Ta ütleb, et seesama fakt, et maailma paljudes kultuurides vihjatakse inkarnatsioonile, annab rohkem usaldusväärsust kristluse väitele, et Jumal sai inimeseks.

Chesterton küsib skeptikute käest, "Kui me oleme nii tehtud, et Jumala Poeg meid vabastama peab, kas on siis imelik, et patagoonlased unistavad Jumala Pojast?" Jumala inkarnatsioon on mingis mõttes kirjutatud inimese meelde. Inimestena igatseme me igavikulist, ning nii väidab Chesterton, leiame me Kristuse kuma ja varje teistes kultuurides, täpselt sel põhjusel, et leiame enda täiuse Temas. 

2) Kas kristlus ei ole "sünge ja askeetlik"?

Fraasiga "sünge ja askeetlik" tahab skeptik öelda, et kristlus on karm, kurb ja õnnetu. Nad viitavad pühakutele, kes Jumala pärast loobusid kõigest, kaasaarvatud oma kodust, mugavusest ja seksist, tahtes sellega näidata, et kristlus on rumal. Sellele vastates tõestab Chesterton jälle, et tõde on vastupidine.

Pühakute suutlikus loobuda Kristuse jaoks kõigest annab tunnistust üleloomulikust reaalsusest. Nad ei ole noruspäised ja kurblikud, vaid rõõmsad ja täis elu. Omaenese isiksuste läbi kuulutavad nad Jumala ligiolekut. Chesterton ütleb, et skeptik "proovib tõestada, et pole olemas sellist asja nagu Jumal, näidates, et eksisteerib inimesi, kes ei ela millestki muust."

3) Kas kristlus ei ole suure vägivalla allikas?

Üks kõige populaarsemaid argumente kristluse kehtivuse vastu on see, et kristlased on enda Jumala nimel korda saatnud ohtlikult vägivaldseid tegusid.

Chesterton vastab ilustamata: "Loomulikult."

See on sellepärast nii, väidab Chesterton, et "suurem osa kuritegudest pannakse toime, sest mingi komplikatsiooni tõttu on mingi väga ilus või vajalik asi ohus." Me peame vaatama vaid maailma enda ümber, et selles veenduda. Chesterton teeb tähelepaneku, et kui asi, mida inimesed "õigusega väärtustavad on ohus, nagu näiteks nende laste toit, nende naiste puhtus, või nende riigi iseseisvus", siis inimesed võitlevad, et seda kaitsta. 

Muidugi ei õigusta see vägivalda kui sellist, kuid see seletab, miks kristlased on läbi ajaloo agresiivselt käitunud. Nad kartsid kaotada enda religiooni või mõnda selle aspekti ning käitusid tormakalt, soovides kinni hoida sellest, mis on hea. Keegi ei võitle selle eest, mis on halb. Inimesed võitlevad, õigustatult või mitte, selle eest, mida nad peavad heaks. 

4) Kas ei ole Iisraeli ja kristluse Jumal kõigest kohalik hõimujumal?

Selles vastuväites kristlusele ütleb skeptik, et kristlus on vale nagu kõik teised maailma hõimureligioonid, sest see pärineb kindlast asupaigast ning seda valitseb kohalik jumalus. Enda tavalisele stiilile truuks jäädes kasutab Chesterton skeptiku enda argumenti, et tõestada kristliku religiooni kehtivust. 

Asjaolu, et Jumal räägib kindlate inimestega kindlal hetkel ajaloos teatud kindlas kohas on tõestus, et kristlus ei ole inimese tehtud religioon, vaid tuleneb Jumalalt eneselt.

Chestertoni sõnades:
Kui on olemas selline olend nagu Jumal, ning Ta saab rääkida lapsega, ning kui Jumal rääkis lapsega aias, siis muidugi ütleks laps, et Jumal elab aias. Ma ei peaks seda seetõttu vähem tõenäoliseks. Kui laps ütleks, "Jumal on kõikjal: haaramatu olemus, mis läbib ja samas hoiab käigus kõiki Kosmose koostisosasid"- kui väike laps kõnetaks mind selliste sõnadega, arvaksin ma, et palju tõenäolisemalt rääkis ta kasvataja kui Jumalaga.
Kui Jumal ilmutab end Moosesele, ilmub Ta põõsas, mida Mooses oli elu aeg näinud. Nagu laps Chestertoni näites, kohtab Mooses Jumalat tuttavas paigas, mis aga selle kogemusega muudetakse. Chesterton väidab, et see on palju tõenäolisem ilmutuse viis, kui see, et Jumal lihtsalt täidaks kõigi isikute meeled. Esimene on loomulikum ja seega tõenäolisem. Kui inimene leiutaks religiooni, siis palju tõenäolisemalt jäljendaks see guvernandi (lapsehoidja) religiooni, kui lapse religiooni. Kristluse Jumal teeb just seda, Ta ilmub tavalistele inimestele ning kasvatab neid kui enda armastatud lapsi.

Kuigi skeptikud kasutavad mitmeid argumente kristluse tõelisuse vastu, siis Chesterton pöörab nende argumendid pea peale ning tõestab, et tõde on vastupidine. Chesterton näitab, et skeptikute kriitika ei ole nii tugev, nagu see näib.

No comments:

Post a Comment