Monday, April 9, 2018

Edward Feser: kui pole põrgut, pole ka taevast

Tõlgime katoliikliku filosoofi Edward Feseri blogipostituse

Nagu Aquinas õpetab, siis Kristus ei päästnud langenud ingleid, sest neid ei saa päästa. Neid ei saa päästa, sest nende tahe on kinnistunud kurjale. Neil on võimatu kahetseda. Neil on võimatu kahetseda, sest nad on ilma kehata ja seega neil puuduvad kehalised eeltingimused tahte põhilise orientatsiooni muudetavuseks kas hea või kurja poole. Ingel teeb selle peamise otsuse üks kord ja igaveseks enda loomisel. Kuna meie oleme kehalised, siis Kristus saab päästa meid. Kuid ta saab seda teha üksnes siis, kui me oleme veel lihas. Surres hing saab lahutatud kehast ning seega just nagu inglite puhul, saab see kinnistatud põhilisse suundumusse kas hea või kurja poole. Kui teda ei ole päästetud enne surma, siis teda ei saa päästa. Mäng on läbi. Ma seletasin selle kõige põhjuseid postituses hukatuse metafüüsika kohta.

Eksisteerib täpne paralleel päästetute kohta. Nende päästet ei saa neilt võtta, ning see on samal põhjusel. Nende tahe on kinnistunud heale. Neil on võimatu pärast surma veel kunagi langeda tagasi kurjusesse. Võib öelda, et see lihtsalt ongi taevas, või mis on taeva juures fundamentaalne. See on kurja tegemise võimatus. See hõlmab muidugi veel tasusid, kuid need tasud järgnevad asjaolule, et sa oled kaitstud alatises heas tahtes, ning oled seega igavesti selliste tasude vääriline.

Paralleel on nii täpne, et ei saa eitada põrgut, eitamata taevast. Nagu Aquinas kirjutab:
See oli Origeni arvamus [Peri Archon i. 6], et iga olendi tahe saab vaba tahte põhjendusel olla kallutatud kas hea või halva poole; ainsaks erandiks Kristuse hing, tema ühenduse tõttu Sõnaga. See väide jätab inglid ja pühakud ilma tõelisest õndsusest, sest igikestev stabiilsus kuulub tõelise õndsuse loomuse juurde; seepärast nimetatakse seda "igaveseks eluks".
Kui hukkamõistetute tahe võiks pärast surma muutuda, siis võiks ka päästetute tahe muutuda. Seega ei oleks nad tõeliselt päästetud rohkem, kui teised oleksid tõeliselt hukka mõistetud. Nad oleksid igavesti tagasi kurja langemise ja seetõttu karistustega silmitsi seismise ohus. Selle elu piin ja ebastabiilsus ei lõppeks kunagi. Seega, kui pole põrgut, ei ole ka taevast.

Aga kas paralleeli ei murra see, et Jumal saaks hukkamõistetute hinged lihtsalt ära kaotada, samas kui päästetute omad alles hoida? Ei, ning kahel põhjusel. Esiteks, nagu ma olen mujal argumenteerinud, teatud mõttes hukkamõistetud valivad alatiselt eksisteerida jätkamise, niivõrd kuivõrd nende tahe on surres kinnistunud teatud (kurjale) olemise viisile, mitte olemasolematusele. Jumal annab kõigile seda, mida nad tahavad. Ning lihtsalt see, mida päästetud alatiselt tahavad, on olemise viis, mis on hea, ning mida hukkamõistetud alatiselt tahavad, on olemise viis, mis on kuri.

Teiseks, sellel, mida me tahame, on tagajärjed. Öeldakse tihti, et me mõistame ise end hukka, ning see on tõsi. Kuid see on vaid osa loost, ning nagu ma olen mujal argumenteerinud, siis teatud teises tähenduses Jumal tõeliselt mõistab meid hukka. Sest head ja halvad valikud väärivad vastavalt tasusid ja karistusi, seega nii nagu need, kes alatiselt valivad head väärivad alatiselt tasusid, nii ka need, kes alatiselt tahavad kurja väärivad alatiselt karistusi. Ning mõlemal juhul Jumal tagab, et see on täpselt see, mille nad saavad. Jällegi, paralleel taeva ja põrgu vahel on täpne. 

See on lihtsalt külm ja raske metafüüsiline reaalsus ning sellel pole midagi pistmist sellega, mida põrgu doktriini kaitsja tahab. Oletage, et teel on hargnevus, mille parem pool viib turvaliselt koju ja vasak pool viib haigutavasse kuristikku. Oletage, et ma võtan suuna vasakule ning sa hoiatad mind, et ma pöörduksin tagasi, enne kui ma üle ääre sõidan ja leegitseva lõpu leian. Oleks erakordselt kentsakas, kui ma vastaksin sellele sõbralikule nõuandele süüdistusega, et sa tahad, et ma sellises õnnetuses sureksin, ning väidaksin, et kui sa minust tõeliselt hooliksid, siis ütleksid sa mulle, et vasak tee viib samuti koju, või viib vähemalt kerge ja ajutise ebameeldivuseni (näiteks teetõkkeni), mitte surma. Tõde on muidugi see, et sa soovid, et ma ei saaks viga, ning just sellepärast hoiatad sa mind, ning kui sa ütleksid mulle, et vasak pööre ei vii leegitseva surmani, siis petaksid sa mind ja paneksid mu suurde ohtu.

Aga süüdistada sõnumitoojat sellisel irratsionaalsel viisil on täpselt see viis, kuidas paljud põrgu doktriini kriitikud reageerivad. Nad süüdistavad doktriini kaitsjaid halastuse puudumises, ning soovimises, et inimesed hukkuksid. Need on luulud, ning just nii nagu autojuht, kes eirab hoiatusi ning jätkab kiirendust kuristiku poole, on see luulu mis üksnes suurendab õnnetuse ohtu. Kuid kummalgi juhul ei saa luulu kestma jääda. Hädas olev hing, nagu hädas olev autojuht, saavad ühel või teisel moel lõpuks aru, et hoiatused olid õiged. Ainus küsimus on, kas ta saab teada kergel moel või raskel moel.

No comments:

Post a Comment