Monday, April 23, 2018

Kas Jeesus solvas võõramaa naist, kelle tütrel oli rüve vaim?

Kirjutab Heido Trofimov

Matteuse evangeeliumi 15. peatükis, värssides 21-28 leiame järgmise loo:
Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!” Jeesus vastas „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
See on segadusse ajav lugu, sest esimesel lugemisel võib sellest jääda mulje, et Jeesus solvas hädas olevat naist, keeldudes teda esialgu abistamast ja isegi võrreldes teda koeraga. Pealegi oleme harjunud mõtlema kristlikust universalismist, "ei ole siin juuti ega kreeklast, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses", ja ometi ütleb siin Kristus Jeesus ise: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde."

Lisaks veel näiv vastuolu Matteuse ja Markuse evangeeliumite vahel, mis nimetavad naist vastavalt kaananlaseks ja kreeklaseks[1].

Ma ei ole kunagi tegelenud Piibli süstemaatilise eksegeesiga. Aga need korrad, kus keegi on suutnud mulle avada Jeesuse ütluste sügavusi, näidates, kui palju suutis Jeesus tegelikult öelda, kasutades nõnda vähe sõnu - see on alati sügavalt rikastanud mu usku. Sest see paneb paratamatult tunnistama, et üksnes Jumal ise saab olla sellise sügavuse autor.

Antud loo kohta leidsin tõlgenduse internetist, kellegi Glenn Milleri sulest, ning järgnev on ümberjutustus seal toodud tõlgendusest.

Kõigepealt tuleks kasuks vaadata seda lugu sündmuse enda toimumise kontekstis. Selleks annab meile väärtuslikku taustamaterjali Markuse evangeelium. Markuse 6:31 vestleb Jeesus enda jüngritega:
Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.
Aga paljud nägid neid lahkumas ja jooksid kokku, ning Jeesusel hakkas rahvahulgast hale, sest nad olid otsekui lambad ilma karjaseta, ning ta õpetas neile palju asju. Aeg oli hiline ja paik oli üksik, ning järgnes viie tuhande mehe söötmise ime viie leiva ja kahe kalaga, nii et palukesi korjati kokku 12 korvitäit.

Lubatud puhkus saabub alles Markuse 7:24-s, pärast seda, kui kirjatundjad ja variserid on Jeesust süüdistanud pärimuse rikkumises, sest tema jüngrid sõid leiba pesemata kätega. Jeesus vastab neile, et hoopis nemad teevad Jumala käsu tühjaks enda pärimusega, ning et "Väljaspool inimest ei ole midagi, mis tema sisse minnes võiks teda rüvetada, vaid see, mis inimesest välja tuleb, rüvetab inimest." Ning siis, Markuse 7:24-30:
Aga Jeesus tõusis ja läks sealt ära Tüürose alale. Ja ta läks sisse ühte majja, soovides, et keegi ei tunneks teda ära. Ent ta ei saanud jääda varju, sest otsekohe tuli üks naine, kes oli temast kuulnud, kelle tütrekesel oli rüve vaim, ning langes ta jalge ette. Aga see naine oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast, ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja. Ja Jeesus ütles talle: „Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!” Naine aga vastas talle: „Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!” Ja Jeesus ütles talle: „Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!” Ja naine läks koju ja leidis lapse voodis magamas ja kurja vaimu olevat lahkunud.
Niisiis soovis Jeesus anda enda jüngritele (mitte iseendale) natukene hädavajalikku puhkust, mida nad olid pidanud juba mitu korda edasi lükkama. Selleks läksid nad varjule Tüürose lähedale, mitte linna, vaid linna lähistele ühte majja, soovides, et keegi ei tunneks Jeesust ära, sest mis saab puhkusest välja tulla, kui rahvas kuulsa prohveti ja tunnustähtede tegija ära tunneb?

Seega kõnealune naine pidi Jeesuse leidmiseks ilmselt teekonna ette võtma.

On osutatud selle kirjakoha paigutusele evangeeliumi kontekstis: see järgneb ehk seab kontrasti variseride ja kirjatundjate uskmatusele, kes, kuuludes lepingu alla, olid just Jeesuse autoriteedi kahtluse alla seadnud. Aga see naine, pagan, läheneb Messiale suure usuga, palub üksnes armu, ning see antakse talle.

Edasi väidab Glenn Miller, et teoloogilises mõttes Jeesuse missioon Messiana oli tõesti suunatud üksnes juutidele. Kavatsus oli, et Iisraeli rahvas võtab Messiase vastu, saab Püha Vaimu ning evangeliseerib siis kogu maailma. Aabrahamile antud lubadus hõlmas ka paganaid, kuid õnnistus neile pidi tulema "Aabrahami nimel" (Esimene Moosese raamat, 12:3). Nii oli Jeesuse avalik teenistus piiratud Iisraeli rahvaga - antud juhtum on ainus kirjapandud kord, kus Jeesus Palestiinast lahkust, ning ta tegi seda üksnes selleks, et peitu minna.

Kuid Jeesus oli ka ise juut, ning tavalise kodanikuna oli tema kohus näidata üles lahkust võõraste vastu. Ta demonstreeris seda Samaaria naise puhul kaevu ääres, väeülema teenri puhul, ning antud võõramaa naise puhul.

Vaatame nüüd lugu ennast lähemalt. Jeesus, nagu selleaegsetele rabidele omane oli, kasutas pedagoogiliste vahenditena küsimusi, mõistatusi ja ka vaikust. Vaikus kui vastus oli osa rabide pedagoogikast, ning seega ei peaks me võtma seda solvanguna, et Jeesus naisele kohe ei vastanud. Ilmselgelt pidi vaikus mingit tähendust kandma, sest muidu oleks Jeesus võinud ju naise kohe ära saata.

Niisiis on Jeesus ja jüngrid majas puhkamas, ning võõramaa naine on eeldatavasti maja ees ning hüüab appi "Taaveti poega". Jeesus ei vasta, aga ei saada naist ka minema. Ta ei ütle nähtavasti ka jüngritele mitte midagi, aga jüngrid ise ütlevad talle: "Saada ta minema, sest ta kisendab", soovides ilmselt vaikust ja rahu, hädavajalikke komponente puhkuse jaoks. 

Siis teeb Jeesus teoloogilise kommentaari, et ta on saadetud vaid Iisraeli soo kadunud lammaste juures. Ta teeb selle kommentaari üksnes enda jüngritele - naine ei saa seda kuulda. Aga sellele kommentaarile tegelikult järgneb see, et jüngrid avavad ukse ja lasevad naise majja! Midagi Jeesuse kommentaaris, võib-olla näiteks selle toon, mida ei saa kirja panna, inspireeris jüngreid seda tegema.

Majas sees teeb naine enda palve Jeesusele teatavaks. Arvestades tavalisi arusaamu deemonliku seestatuse kohta, soovis ta ilmselt, et Jeesus tuleks tema koju, kus ta saaks, olles füüsiliselt lähedal, tema tütre kurjast vaimust vabastada. 

Jeesus kasutab aga väikest tähendamissõna või kujutluspilti: "Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele."

See tähendamissõna oli nii hästi valitud, kuna teenis erinevat eesmärki erinevatele kuulajatele. Jüngrite jaoks, kes olid just kuulnud, et Jeesus on tulnud vaid Iisraeli soo kadunud lammaste juurde, on selge, et lapsed = juudid, koerakesed = paganad, ning et juutidel on Jumala päästeplaanis eriline koht. Teoloogiline õppetund on antud. Naine aga ilmselt polnud seda märkust kuulnud ega olnud tal ka mingeid teoloogilisi teadmisi, mis oleks lubanud tal selliste järeldusteni jõuda. Kuid ta on ilmselt juba rääkinud jüngritega ning teab, et nad on parajasti puhkamas. Seega mõistab ta tähendamissõnast, et lapsed = jüngrid, koerakesed = tema. Ta mõistab, et koerakesed saavad söönuks, kuid esmalt peab Jeesus hoolt kandma enda jüngrite eest. Jeesus ei ütle sugugi ei, vaid üksnes implitsiitselt "oota".

Valitud võrdluspilt oli tegelikult hellitav, mitte solvav. Ilmselt tõi see kujutlusse pildi õhtusöögist lastega laua taga, kus kutsikad, laste lemmikloomad (mitte "välikoerad", mis oleks võinud olla solvav), mängivad nende jalge ees ning on ilmselt kallid nii lastele kui ka peremehele. Ning tegelikult julgustas see võrdluspilt naist enda palvet jätkama. Kuigi asjade kord oli selge - Jeesus peab esmalt hoolitsema enda jüngrite eest - oleks Jeesus võinud öelda, "Ei sobi võtta laste toit ja anda see koertele". Kuid selle asemel ütleb ta, "visata koerakestele". Kui naisel oli kunagi olnud mingi kogemus lemmikloomadega, siis kerkis ta kujutlusse ilmselge pilt sellest, kuidas lemmikloomad ei oota kunagi vagusi enda korda süüa. Tegelikult piiravad nad alati lapsi, saades tihti suutäie siin ja seal enne enda päris söögiaega.

Igatahes näib, et naine ei olnud vähimalgi määral solvunud ega kaotanud julgust, vaid vaid mõistis olukorra dünaamikat ja nägi Jeesuse sõnades vihjet väljapääsule - ta ei tahtnud laste söömaaega katkestada, ta tahtis vaid ühte enneaegset ampsu. Seega nõustub ta Jeesusega, ning mis on erakordne ja väga ilus - arendab ise edasi Jeesuse tähendamissõnas peitunud implitsiitset vihjet! Sellega näitab ta enda usku sellesse, et (1) Jeesus on võimeline pakkuma oma jüngritele puhkust ning samal ajal aitama tema tütart, ning (2) et kurja vaimu väljaajamine on Taaveti poja jaoks kõigest "raasukese" suurune töö. Just nagu väeülem Luuka 7-das peatükis, on ta valmis uskuma, et Jeesus saab töötada isegi kaugelt, olemata tema tütrele füüsiliselt lähedal, ning ta teenib sellega Jeesuselt samasugused kiidusõnad: "Oh naine, sinu usk on suur!"

Naine lahkub selles usus ning leiab eest paranenud tütre. Aga samal ajal on ta ka tõeliselt midagi õppinud - ta on teada saanud, et koerakesi ootab ees tõeline, suur söömaaeg. Kõigest paari sõnaga on Jeesus andnud õppetunni nii jüngritele, naisele, ravinud naise tütre ning vältinud rambivalgust ja kinni pidanud lubadusest anda jüngritele puhkust. 

[1] Nagu Wayne Jackson seletab sellel leheküljel, siis erinevuse põhjus peitub ilmselt selles, et kaks evangelisti kirjutasid enda evangeeliumid erinevatele kuulajaskondadele. Matteus kirjutab juutide jaoks - ta toetub tihti Vanale Testamendile ja kirjutab nende jaoks, kes aktsepteerivad selle autoriteeti. Ta nimetab naist kaananlaseks, sest Vana Testament nimetab rahvast, kelle käest Iisrael enda maa vallutas, kaananlasteks, ning kaananlased tõrjuti põhja poole Foiniikiasse, kus asus ka Tüürose linn. Markus aga kirjutas roomlaste jaoks, kes sel ajal vahemere alasid valitsesid. Naine elas Foiniikias, seepärast anti tema eluapaigaks Sürofoiniikia (Foiniikia kuulus Süüria provintsile). Samal ajal nimetatakse teda ka kreeklannaks, sest ilmselt oli ta omandanud kreeka kultuuri ja keele. "Kreeklase" nimetust kasutatakjse Uues Testamendis tihti ka kui üldist nimetust paganate jaoks. 

No comments:

Post a Comment