Thursday, May 24, 2018

"Jumal lõi su sellisena, ning mul on sellest ükskõik"

Doktor Jeff Mirus on lehekülje CatholicCulture.org asutaja ning Christendomi kolledži kaasrajaja. Ta sai doktorikraadi intellektuaalses ajaloos Princetoni ülikoolist.

Tõlgime tema 21. mai kommentaari sõnade teemal, mille seksuaalse ahistamise ohver Juan Carlos Cruz omistas paavst Franciscusele.

Tänastes uudistes selle kohta, kuidas seksuaalse ahistamise ohver mõistis paavst Franciscuse isiklikke nõuandeid (Tšiili ahistamisohver: Paavst ütles, et ma peaksin homona õnnelik olema), tsiteerib Juan Carlos Cruz paavsti järgnevalt: "Jumal lõi su sellisena ning ta armastab sind sellisena ning minul on sellest ükskõik." Ma ei kavatse vaielda, kas paavst Franciscus tõesti seda ütles, ega selgitada, mida paavst Franciscus pidi mõtlema, kui ta seda ütles. Me ei saa kumbagi neist asjadest teada.

Kuid ma tahan seda nüüdseks kuulsat fraasi kasutada õpetamise momendina. Sest iseenesest võetuna jätavad need väited tee vabaks sügavalt kurjale arusaamale, mis on meie ajal liigagi tavaline. Ilma konteksti ja tõlgenduseta võivad sellised väited lämmatada teadlikuse pöördumise vajalikkusest (nagu me näiteks tihti näeme püha Pauluse kirjadest). Ning nii võivad need teha palju kurja.

Raamatus "Miks ma ei nimeta end geiks" teatab David Mattson, et ta ei suutnud teha mitte mingisugust progressi ega leida rahu enne, kui ta mõistis, et tema põhiline identiteet on Jumala armastatud poeg, mitte ihade pundar. Me teame juba, et paavst Franciscus rõhutab väga Jumala armastust kui tõeliselt olemuslikku nurgakivi sellest, kes me isikutena oleme. Me näeme ka, et eelmises lõigus toodud tsitaati on võimalik tõlgendada moel, mis on absoluutselt õige ja hea. Kaaluge järgnevat arusaama:
Jumal armastab sind. Ta lõi sind armastades. Ta teab, et sind veetlevad samast soost inimesed, ning Ta lubab sul seda kogeda ainult selle pärast, et see konkreetne kannatus aitab sul pöörduda aina rohkem Tema poole - et saavutada Temaga üha suurem ja suurem armastusside. Me ei tea kõiki selle veetluse põhjusi. Kuid me teame, et Jumal laseb meil kõigil kannatada ja võidelda erineval moel, sest igasugune kannatus saab meie enda väärt kaastöö abil panna meid Tema poole pöörduma, Temast sõltuma ning enda elusid Tema kätte usaldama. See on meie enda ohverdava armastuse vastus Jumala ohverdavale armastusele.

Toetudes Temale, võimaldame Tal suurendada enda kohalolu meie eludes, meis enestes. Ja seega Jumal armastab meid isegi selles ja selle läbi, mis meis on katki, misiganes vajab ravi, misiganes vajab armu läbi täiustamist. Jumala Kiriku nimel, ka mina armastan sind sel moel, sest minus on Jumala sakramentaalne elu, ning kõik, kes seda elu kogevad, saavad armastada nagu Jumal armastab. Ma armastan sind seal, kus sa koged omaenda riste, nii nagu ma armastan Jumalat kogemusega minu enda ristidest. Sest võttes vastu enda ristid, ning võttes omaks ikka ja jälle Jumala tahte, kasvame me ühenduses Temaga, ning kasvame igavesse ellu.
See on keske katoliikliku idee pikk ümbersõnastus, mis sobib nõuandena kõigile patustajatele (see tähendab, igaühele meist). Kuid vormis, mille kandis ette Juan Carlos Cruz, on see potentsiaalselt terve rea surmavate vääritimõistmiste märklauaks - vääritimõistmiste, millest hoidumise nimel iga hea kristlane näeb palju vaeva. Siin need on:

Jumal lõi su sellisena:  meie tõeliste ebatäiuslikkuste kohta kehtib see ainult siis, kui me räägime Jumala sallivast tahtest. Vana Testamendi juudid rääkisid tihti sel moel, nagu siis, kui "Jumal tegi kõvaks vaarao südame". Kuid see tähendab seda, et pärast Langust lubab Jumal kõiksugustel häiretel meid mõjutada, sealhulgas küllaltki tõsistel füüsilistel, intellektuaalsetel, psühholoogilistel ja emotsionaalsetel häiretel meie inimloomuses, pannes proovile meie terviklikkuse isikutena, nagu me peaaegu pidevalt kogeme.

Kuid see ei tähenda, et "nagu me oleme" on luba pattu teha. Inimene, kellel on viha kontrollimisega probleeme, ei oma õigust raevust keema minna, kuigi tema emotsionaalne häire võib vähendada tema süüd. Inimesel, kes kannatab kleptomaaniaks nimetatu all, ei ole õigust varastada, kuigi tema psühholoogiline häire võib vähendada tema süüd. Sarnasel moel ei ole inimesel, kes kogeb külgetõmmet samast soost inimeste vastu, õigust osaleda seksuaalses tegevuses samast soost isikuga, kuigi jällegi võib häire vähendada tema süü astet, mis sisaldub tema armust ära langemises.

Kui me ütleme, "Jumal lõi su sellisena", ei tohi me mõelda, et Jumal ei pea häireid, mille all me kannatame, häireteks. Selle väljendi all ei tohi me mõelda, et Jumal loob, tahab või õnnistab meie raevu, vargust või seksuaalseid patte.

Jumal armastab sind sellisena: see väide on õige ainult siis, kui me tunnistame seda, mis peaks olema väljakutset pakkuv arusaam kristlikust armastusest. Jumal armastab meid alati Tema lõpmatus soovis, et me vastaksime sellele armastusele, ning jõuaksime nii ühendusse Temaga. Kuid patt häirib seda armastust, sest see käib otseselt vastu sellele, kes Jumal on. Jumala tahe on, et me saaksime täiuslikeks nii, nagu Tema on täiuslik, teostades enda elud ainsal moel, kuidas me saame olla rahuldatud - Temas.

Kahjuks, niivõrd kui me lükkame tagasi Jumala tahte, valime me kurjuse. Kurjus on hea puudumine, ning selle valimine tähendab mitte millegi eelistamist millelegi. See tähendab armastuse tagasi lükkamist. See tähendab eelistada meie enda radikaalselt uhket eraldatust; see tähendab eelistada Jumala puudumist. "Jeruusalemm, Jeruusalemm," hüüdis meie Issand, "kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!" (Mt 23:37; Lk 13:34)

Kui me ütleme, "Jumal armastab sind sellisena", ei tohi me selle all mõelda, et Jumal tegelikult armastab seda, milline sa oled, kui see hõlmab mitte üksnes meie kannatusi ja võitlusi, vaid ka meie patte.

Ja mul on sellest ükskõik: kindlasti ei tohiks me kedagi selle pärast vähem armastada, et selle isiku konkreetsed vead on meile isiklikult vähem meelepärased, kui oleksid mõned teised vead. See on meie loomuse nõrkus, et meil on kergem armastada inimesi, kes patustavad moel, mis tundub meile "mitte nii halb", kuid Kristuse loogika ei hõlma sellele nõrkusele alla andmist. Selles mõttes, armastades teist isikut ei hooli hea katoliiklane vähimalgi määral sellest, millised harjumuslikud patud iseloomustavad selle isiku elu.

Me oleme kõik "vaesed patused", ja siiski armastab Jumal meid kõiki nii väga, et ta ohverdas enda ainsana sündinud Poja, et vabastada meid patu võimusest. See armastus peaks meid jahmatama, ning see peaks ärgitama meid reserveerimata vastuarmastusele. Kuid enesega rahuloleks pole vähimatki võimalust. Liiga kergesti saab väljendist "Ma ei hooli, et sind kiusab see konkreetne patt", väljend, mis tähendab midagi hoopis muud: "Ma ei hooli, kui sa teed pattu". See on groteskne. See on Luciferi, niinimetatud Valguse Ingli sõna, kes teeskleb, et ta teab, mida tähendab armastada.

Seega, kui me ütleme, "ja mul on ükskõik", ei tohi me mõelda, "mul on ükskõik, kui sa teed pattu". Sest kui me kedagi tõeliselt armastame, siis peavad nende patud täitma meid sõnul kirjeldamatu kurbusega. See on Getsemani aia agoonia kurbus, "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" See on kurbus, mida me peaksime tundma rohkem kui ühtki teist kurbust - kurbus, mis lõikab meid sügavamalt, kui miski muu selles nõrgas ja vaevatud maailmas.

No comments:

Post a Comment