Friday, May 4, 2018

Lembelauludest ja Jumalast

Kirjutab Heido Trofimov

Mõnikord on huvitav tähele panna, kuidas erinevad allikad väljendavad toetust samale ideele. Jäin hiljuti mõtisklema kolme erineva idee üle, mis minu meelest väljendasid siiski häguselt sarnast mõtet.

Esimene pärines C.S Lewise raamatust "Mõtteid kannatusest", kus ta räägib erinevatest armastuse vormidest. Tema eesmärk oli näidata, et armastus ei soovi enda kõrgeima väljendusena üksnes armastatu mugavust, lahkust armastatu vastu. Ta võrdleb Jumala armastust inimese vastu näiteks armastusega, mida kunstnik võib tunda enda taiese suhtes. Ta näitab, kuidas suurem armastus tähendab tihti "talumatu komplimendi" tegemist. Kunstnik ei hooli ilmselt eriti palju kritseldusest, mille ta joonistas lapse lõbustamiseks: see võib tema poolest jääda nii, nagu see on, isegi kui välja ei kukkunud see, mida ta plaanis teha. Aga ta vaevab end lõputult, et täiustada maali, mis on tema elutöö - ja mingis mõttes vaevab ta maali samamoodi. Võib proovida ette kujutada, kui väsinud oleks eneseteadlik maal pärast lõputut viimistlemist ja kümnekordset ümbertegemist, ning ta sooviks, et ta oleks vaid põlve otsas tehtud visand.

Või jällegi võrdleb Lewis Jumala armastust inimese vastu isa armastusega poja vastu. Kuid ta hoiatab, et isa autoriteet tähendas midagi hoopis muud esimese sajandi Palestiinas, kus Issand ise seda võrdlust kasutas, kui see tähendab tänapäeval. Armastus isa ja poja vahel tähendab ühelt poolt autoriteetset armastust ja teiselt poolt kuulekat armastust. Issand räägib omaenda Pojalikkusest kui enda tahte täielikust allutamisest Isale, kuni sinnamaani välja, et Ta ei lase end kutsuda "heaks", kuna see on Tema Isa nimi.

Nende näidete puhul tundus kõik mulle arusaadav. Aga viimaks ütles Lewis ka midagi jahmatavat: ta ütles, et kõige kõrgem ja täpsem analoog inimliku armastuse ja Jumaliku armastuse vahel on armastus, mida mees tunneb naise vastu.

Nüüd tean ma muidugi, et see analoog on kristluses väga levinud, kuni sinnamaani välja, et Kirikut nimetatakse "Kristuse mõrsjaks". Raamatut esimest korda lugedes ma seda ei teadnud, ning ma pidasin seda näidet peaaegu kohatuks. Lewis ise tõttab kinnitama, et analoogis peitub palju ohte: aga siiski toob just see analoog kõige paremini esile, et armastus enda olemuselt nõuab armastatu täiustamist, ning et see pole pelk lahkus, mis soovib üksnes armastatu mugavust. Lewis küsib, kas peaks ükski naine seda armastuse märgiks, kui mees ei teaks ega hooliks, milline ta välja näeb? Armastus armastab ka siis, kui armastatu ilu on kadunud, aga mitte sellepärast, et tema ilu on kadunud; armastus armastab kõigile vigadele vaatamata, aga siiski ihkab ta tuliselt nende eemaldamist; armastus on isegi tundlikum kui viha iga pleki suhtes enda armastatus.

Aastate möödudes muutus selle analoogi kasutamine minu jaoks väga loomulikuks, sest see on nõnda levinud, aga ka seetõttu, et see on nõnda tõsi. Ma hakkasin isegi mõtlema - võib-olla sain ma selle mõte kuskilt psalmidest või vaimulikust kirjandusest, aga ma hakkasin mõtlema palvest kui armastajate kohtumisest. Sellel mõttel oli suur praktiline väärtus, sest, noh, armastajad leiavad alati natukene aega teineteise jaoks. Hilisõhtul väsinuna koju jõudes palvetama asumine on kergem, kui proovida mõelda sellest kui millestki natukene romantilisest.

See oli esimene mõte. Teine mõte pärineb püha Josemaria Escrivalt, kes kirjutas kuskil - ma ei mäleta enam, kus - kuidas iseenesest tobedad poplaulud romantilisest armastusest aitavad tal Jumalat rohkem armastada. Ta esitas selle mõtte umbes moel, et "Ma ei häbene tunnistada, et ... ".

Võib-olla oleks seegi mõte mulle kohatuna tundunud, kui ma poleks juba omaks võtnud, et mehe ja naise vaheline armastus on kõige täpsem analoog Jumala armastusele inimese vastu. Tõtt-öelda olin kord isegi saanud abi ühe poplaulu sõnadest. Tegu oli Ariana Grande lauluga "Love me harder", mida ma kuulasin Postmodern Jukeboxi esituses. Refräänis korratakse: "If you want to keep me, you gotta love me harder".

Mäletan, et olin kodus, kuulasin seda laulu youtubest ja neid sõnu kuuldes taipasin (võib-olla isegi pisikese ehmatuse või kohkumusega) - kui üks inimene võib seda öelda teisele, kui palju enam võib Jumal seda öelda mulle?

Asi oli selles, et ma pidasin armastust millekski enam-vähem spontaanseks: ma armastan Jumalat nii palju, nagu ma armastan, ning isegi Jumalal pole õigust mult rohkem paluda, sest pingutatud armastus poleks ju enam päris armastus. Aga armastus ei ole tunne, vaid on otsus: Frank Sheed on kirjutanud, et me saame seda, mida me tahame ... kui me tahame Jumalat, siis me saame Jumala. Kui me tahame kõige rohkem iseennast, siis me saame iseenda, lahus Jumalast. Jumal tõepoolest ei sunni meid end armastama. Aga kui me tahame olla koos Jumalaga, siis me peame proovima teda kõigest väest armastada. Jumal on kiivas armastaja; ta ei lepi teise või kolmanda kohaga, ning leiged sülitab Ta "välja oma suust". Kui me tahame Jumalat, siis me peame armastama Jumalat kõige rohkem. Mäherduse teoloogilise täpsusega lüürika: If you want to keep me, you gotta love me harder!

Võib mõelda, et see nõks töötas paremini siis, kui püha Josemaria elas ja romantilised laulud olid siivsamad ja seega kohasemad sellisteks võrdlusteks. Tegelikult ei olnud ka sel ajal muidugi laulud alati siivsad, aga kahtlemata on muusika muutunud aja jooksul pornograafilisemaks (ka see Ariana Grande laul on laulusõnade täpsemal lugemisel tegelikult palju naturalistlikum, kui mulle meeldiks).

Aga lisaks sellele on toimunud veel üks muutus, mis viib meid kolmanda mõtteni ...

... mis on ikka seesama, aga justkui ümberpööratult: ajakirjas FirstThings kirjutavad David C. Dollahite ja Betsy VanDenBerghe uuringust, mille järgi inimesed religioonist loobudes kanaldavad paljud enda vajadused, mille rahuldamise eest enne kandis hoolt usk, romantilisse armastusse. Nad ootavad, et romantiline suhe oleks transtsendentne, pakuks tingimusteta armastust, täielikkust, tähendust, väärtust, osadust, igavest õnne .... romantiline armastus mitte ei ole kaudne analoog Jumala armastusest, vaid proovib seda asendada. Aga nagu iga iidol, saab niimoodi jumalikustatud romantikast tulla üksnes häda ja õnnetust. Sellest saab talumatu koorem: ta ei suuda ealeski pakkuda seda, mida talt oodatakse. Tegelikult viib see "romantilise armastuse müüt" hoopis rahulolematuseni, suhete purunemiseni, mitmekordsete abieludeni jne.

See on muidugi tohutult kurb. Aga ilmselt tähendab see ka seda, et kuigi muusika ühelt poolt on muutunud siivutumaks, on armastuslaulude sisu teisalt muutunud ka eepilisemaks, igavikulisemaks, transtsendentsemaks. Ja seega võivad laulud endiselt aidata meil väga edukalt Jumalat rohkem armastada.

No comments:

Post a Comment