Monday, May 21, 2018

Mis on sakramentaalid? Lühiõpetus

Tõlgime Thomas L. McDonaldi artikli National Catholic Registerist

Sakramentaalid - kogu katoliikluse värgindus ja asjandus - on üheaegselt nii takistus kui võimalus evangeliseerimiseks. Nad on takistus, sest inimesed näevad meie kujudes, žestides ja pühades objektidest ebausku. See on võimalus, sest inimesed on kombitavad ja meeltele tajutavad olendid, ning usul, mis põhineb lihakssaamisel, on öelda midagi sügavat selle kohta, kuidas me kasutame materiaalset maailma, et pääseda juurde pühale. Siin on mõned küsimused ja vastused, et aidata seletada sakramentaale neile, kes on kohanud vaid filmis nähtud püha vett ja medaljone.

Mis vahe on sakramendil ja sakramentaalil?

Sakrament on nähtamatu armu nähtav märk. Jeesus kehtestas neid seitse tükki, ning need on Tema kingitused oma Kirikule. Nad annavad edasi armu.

Sakramentaal on sakramentide väe märk. Sellest võib mõelda kui materiaalsest palvest. Vastavalt Vatikani II kirikukogule on sakramentaalid
pühad märgid, mis omavad sarnasust sakramentidega: nad väljendavad (eriti vaimulikku laadi) toimet, mis saadakse Kiriku eestkoste vahendusel. Nad on objektid, palved ja tegevused, mis võimaldavad inimestel armu vastu võtta. Nad annavad ligipääsu armu voogudele, mis voolab Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumist kui allikast, millest kõik sakramendid ja sakramentaalid saavad oma väe. Leidub vaevalt ühtki materiaalsete asjade kohast kasutusviisi, mida ei võiks nõnda kasutada inimeste pühaduse suurendamiseks ja Jumalale au andmiseks (Sacrosanctum concilium, 61)
Sakramendid kannavad armu, sest need on Kristuse enda teod.

Sakramentaalid võtavad osa Kiriku palvest ning valmistavad meid ette armuga ühinema. 

Kuidas nad töötavad?

Lihakssaamises puudutas Jumalik materiaalset maailma ning muutis selle armu vahendiks. Seega katoliikluses ainelised asjad on olulised. Selle kõige võimsamaks tõestuseks on Euharistia. Kuid kui sakramente mitte arvestada, siis sakramentaalid toimivad kui pühendumuse vahendid, mis valmistavad inimest ette armu saama, osalema Kiriku õnnistuses, ning looma käegakatsutavaid ja igapäevaseid sidemeid jumalikuga. Inimesed on meelelised olendid. Me reageerime puudutusele, märkidele ja piltidele, helidele, lõhnadele ja maitsetele. Tänu sakramentaalidele ärkab materiaalne maailm ellu ja saab osaks meie usust.

Mis on õnnistus?

Kõik sakramendid põhinevad õnnistuse ideel. Õnnistus on Jumala kaitse ja pühitsuse appikutsumine. Kirik õnnistab inimesi, loomi, asju ning isegi aega ennast. Nii tuletab ta meile meelde, et iga päev, kui me teeme omi toimetusi, rändame me Kristuse ja Tema Kiriku kaaslastena. Õnnistus võib tähendada Jumalalt kellelegi inimesele mõne hüve palumist (paluv õnnistus), või millegi kõrvale panemist Jumala teenimise jaoks, immutades seda läbi pühalikkuse märgist (konstitutiivne õnnistus).

Mida see tähendab, et asi on õnnistatud?

Asjade - näiteks vee, maja või ehte õnnistamine tähendab, et see pannakse kõrvale kui asi pühaks toiminguks. Veest saab püha vesi, hoonest saab kirik, ehtest saab püha medaljon. Kui preester või diakon on oma õnnistuse andnud, peaks eset kohtlema austusega, ning seda ei tohiks möödaminnes või ebaaustusväärselt ära visata. Olles õnnistatud, on esemest saanud õnnistuse kandja.

Kuidas see ei ole ebausk?

Medaljonide, kujude, püha vee ja teiste sakramentaalide kasutamine võib üsna kergesti muutuda ebausuks ning me peame selle suhtes valvel olema. Me üksnes peame neid objekte (näiteks püha vett või krutsifiksi) pühaks toiminguks kõrvalepandud asjaks, mis on immutatud õnnistusest, mis saab ükskõik millise "väe" ainuüksi Jumala tahtest. Objekt ise ei ole väe allikas. Uskuda, et objekt on iseenesest väeline, oleks ebajumalakummardamise vorm. Objekt on õnnistuse märk ning materiaalne kandja. Vägi on üksnes Jumalal. Kui me mõtleme esemetest kui iseenesest väega objektidest, mitte kui kõigest Jumala armastuse ja halastuse märkidest ja kandjatest, siis me oleme ebausklikud.

Kas see on maagia?

See on maagia vastand. Erinevus maagia ja religiooni vahel on see, et maagia proovib Jumala (või tavaliselt alamate vaimude) väge painutada vastavalt omaenda tahtele, samas kui religioon proovib ühe tõelise Jumala tahtega koos töötada ja seda teenida. Maagia käsutab, usk palub. "Maagilised" objektid usutakse olevat väega immutatud Jumala tahtest sõltumata. Õnnistatud objektid kõigest teenivad Jumala tahet. Inimene, kes tahab kasutada "maagilisi" objekte, tahab olla Issand. Kristlane ei saa kunagi olla rohkem, kui tema Isand, kes oli teenija koguni surmani.

Näiteid sakramentaalidest:

Ristimärk

Kõige elementaarsem palve, ristimärk, on väga tähendusrikas. Me teeme enda kätega risti nelja punkti jäljed enda kehale, tuletades meelde enda pääsemise viisi. Me puudutame enda päid ja südameid, et Jumal võiks alati olla mõlemas. Me võime teha seda kahe sõrmega, et tähistada Kristuse kahte loomust, või pöidla ja kolme sõrmega, et tuletada meelde kolmainsust. Oma huultega tunnistame me enda usu keskset müsteeriumit: kolmainsust. Ristimärk on pisike usutunnistus, ühendatud sõnades ja žestides.

Kehaasendid

Istuda, püsti seista ja põlvitada! Otsusta juba kord! Tihti tehakse nalja katoliiklaste asendite üle Missa ajal, kuid igaühel on tähendus selle hetke jaoks, mil seda kasutatakse.

* Püsti seisimine on asend palve kuulutamise jaoks, nii et me seisame algus- ja lõpupalvete ajal.
* istumine on õppimise asend, nii et me istume lugemiste ja jutluse ajal, seistes vaid Evangeeliumi kuulutamise ajal.
* Põlvitamine on pühendumuse asend, mille me võtame, valmistudes ette Kristuse tulekuks ja tema tulemise ajal Euharistias.
* Põlvele laskutakse siis, kui me kirikusse siseneme või istet võtame, et näidata austust Kristuse tõelise kohalolu vastu tabernaaklis.

Püha vesi

Püha vesi on lihtsalt vesi, mille preester on õnnistanud vastavalt standartsele riitusele, kus puhtuse märgiks lisatakse natuke soola. Püha vesi tuletab meelde meie ristimist, viitab patukahetsusele ning kaitseb kurja eest. Püha vett ka piserdatakse, et tuletada meelde, et me oleme patused, kes peavad kahetsema ja uuendama enda ristimise tõotusi. Pole põhjust, miks peaks seda ainult kirikus kasutama. Enda kodu seina sisse võib paigaldada väikese anuma. Püha vesi on igas kirikus, kus seda hoitakse sobiva nõu sees ning tuuakse koju.

Vee õnnistamise palvest: "Issand, kõigeväeline Jumal, kogu elu, keha ja hinge looja, me palume sul seda vett õnnistada: nii, kuidas me seda usus kasutame, andesta meile meie patud ning päästa meid kõigest haigusest ja kurja võimust. Issand, oma halastuses anna meile elavat vett, mis tõuseb alati üles kui päästekarikas; vabasta nii meie keha kui hing igast ohust, ning võta meid enda juurde südamepuhtuses."

Medaljonid

Medaljonid on väikesed metallitükid koos pildi või tekstiga, mida kantakse pühendumuse märgina. Nendega austatakse inimeste mälestust (nt Kristuse, Pühima Neitsi, pühakute), kohtasid (nt kuulsaid pühamuid) ning ajaloosündmusi (nt dogmade väljakuulutamist, imesid, pühendumusi), aga ka isiklikke arme, nagu esimest armulauda, ordineerimist jne. Tihti on need ka seotud ideedega (nt võivad need meelde tuletada meie usu müsteeriume, nagu Pühimat Sakramenti või Jumala omadusi), neid kasutatakse vagaduse juurutamiseks, neid õnnistatakse eriliselt, et nad oleksid vaga ühenduse märgiks või et nad pühitseks ja kaitseks kandjat, ning viimaks on nad tihti rikastatud indulgentsidega. Nad on usu nähtavaks märgiks, meeldetuletuseks voorustest, mida medali teema sümboliseerib, ning nad kannavad endas õnnistusi.

Indulgentsid

Kuna neil oli roll protestantlikus skismas, peetakse indulgentse sisemiselt vääraks ning minevikku kuuluvaks. Kumbki pole tõsi. Indulgents tähendab kõigest osalist või täielikku patukaristusest vabastamist patu eest, mis on juba pihil andeks antud. Nad hõlmavad endas tavaliselt teatud palvete lugemist, pühade kohtade külastamist või muid tegevusi. Indulgents ei andesta patte, ta vaid vähendab karistust. Vastavalt katekismusele, "Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas ta eemaldab osa või terve ajaliku karistuse patu eest. Usklik võib saada indulgentsi iseenda eest või selle võib tuua surnute eest."

Skapulaar

Skapulaar koosneb kahest omavahel ühendatud väikesest rõivatükist, mida kantakse üle õlgade. Kandilised rõivatükid asetsevad rinnal ja seljal, jäljendades täiemõõdulisi skapulaare, mida kantakse teatud religioossetes ordudes. Nad viitavad kuulumisele teatud vennaskonda või ordusse, ning nendega riietutakse traditsiooniliselt rituaali või tseremoonia käigus. Mõnikord seotakse selle kandmine indulgentsi saamisega. Kõige tuntum on Karmeli ordu pruun skapulaar.

Kujud, ikoonid, pildid

Pildid, mida kasutatakse katoliiklikes palvustes ja pühendumustes, on meeldetuletuseks nendest asjadest, mida me austame. Protestandid ajavad selle segi ebajumalakummardamisega. Ebajumala kummardamine on uskumus, et pilt on jumalik või on ise kummardamise objekt. Me ei kummarda kivi, krohvi või värvi. Me kummardame seda, mida nad kujutavad. Krutsifiks ei ole Jeesus. See on meeldetuletus Tema päästvast kannatusest. Madonna pilt ei ole Jumala Ema, vaid objekt, mis viitab tema Pojale. Umbes nii, nagu meil on pildid kallitest inimestest raamide sees ja rahakottide vahel, on meil ka Jumalas armastatute (pühakute) pildid meie kodudes ja kirikutes. Läbi piltide ilu tõusevad meie südamed ja meeled selle poole, mida nad tähistavad. Nad on märgid, mis näitavad pühaduse poole.

Palverännak

Iidsetest aegadest on teatud kohti peetud pühaks, Jumala tegude poolt pühitsetuiks. Nii räägime me Pühast Maast, kus meie pääsemise draama aset leidis, aga ka kohtadest, kus suured pühakud elasid ja surid. Palverännak tähendab palvega täidetud rännakut, ning tavaliselt käib kiriku, pühamu või püha koha külastamisega kaasas indulgents. Minu kodust lühikese sõidu kaugusel on pühakute hauad, Padre Pio ja Pärispatuta Saamise medaljoni pühamud, ning basiilikad ja katedraalid.

No comments:

Post a Comment