Wednesday, June 13, 2018

Intervjuu Kiriku pressiesindajaga: katoliiklase tunnus on palvetamine

Intervjuu Eesti Katoliku Kiriku pressiesindaja Marge-Marie Paasiga

Mida tähendab Kiriku pressiesindaja töö? Millised on su ülesanded ja kes neid sulle annab?

Ma töötan piiskop Philippe Jourdani alluvuses. Peamine ülesanne on avalikkusele teada anda, kui Kirikus midagi olulist toimub. Ja teiselt poolt, kui toimub midagi olulist Roomas, näiteks kui mingi oluline dokument võetakse vastu, siis sellest teavitada nii katoliiklasi kui eesti avalikkust. Aga põhimõtteliselt - toetada igasugustes meedia, pressi ja info küsimustes piiskoppi nii palju, kui võimalik, ja vastupidi, toetada sisuliselt pressi erinevates kirikut puudutavates küsimustes. Vaadates viimaste aastate kulgemist, on see töö hästi sisukaks läinud - paavsti visiit, Eduard Profittlichi õndsakskuulutamine. Aga Kiriku kommunikatsioon ei tähenda ainult pressiteadete koostamist, vaid Kirikut kommunikeeritakse läbi erinevate sündmuste, näituste jms., inimestele, nagu tegi Jeesus Kristus.

Kuidas ja millal sa sattusid selle töö peale?

Ma ei oska täpselt vastata, sest umbes 10 aasta eest aitasin ma esialgu piiskoppi lihtsalt vabatahtlikuna. Vahepeal ma läksin õppima Rooma, ja Roomas olles õppisin tundma ka Vatikani struktuuri, Püha Tooli toimimist, Itaalia keelt. Eestisse tagasi tulles piiskop tegi ettepaneku, et kas ma võiksin teda ka ametlikult aidata. Tegelikult minu taust on hoopis filosoofia, mitte meedia. Aga ma usun, et minu tööriist on kõigepealt Püha Vaim, ning minu sõnum on Jeesuse sõnumi kuulutamine. Ja ma arvan, et niikaua, kui olla tõe teenistuses, niikaua saab seda tööd ka hästi teha. 

Lisaks oled sa Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsessi piiskopkondlik postulaator. Mida see tähendab?

Teoloogilistes terminites postulaator tähendab seda, et kui keegi on pühakukandidaat, siis seda pühadust tuleb kaitsta, postulaatoril on advokaadi roll. Kui meil piiskopkonnas toimuvad uurimisprotsessid tema pühaduse, elu, töö ja märterluse kohta, siis mina pean seda kaitsma komisjoni ees. Eesti mõistes on tegu aga põhimõtteliselt projektijuhi tööga. 

Kui kaugele on õndsakskuulutamise protsess jõudnud?

Õndsakskuulutamise protsess koosneb kahest osast: piiskopkondlikust ja Rooma faasist. Piiskopkondlikus osas kirjeldatakse tema elu, tööd, kõike, mis ta tegi, ka tema märterlust. Laias laastus see on arhiivitöö, ajalooline uurimustöö, ja selle põhjal eluloolise ülevaate kirjutamine. Kui need materjalid on kõik kokku köidetud, siis hakatakse seda tribunali ees kaitsma. Kui kõik see on koos ja notari poolt kinnitatud, siis see saadetakse Rooma. Tänaseks me oleme suhteliselt piiskopkondliku osa lõpufaasis. 

Mis Roomas juhtub, seda teab Jumal taevas. Seal peaks olema Rooma postulaator, kes võtab kõik need asjad ette ning kirjutab omakorda sisulise uurimustöö, mis läheb kardinalide ja teoloogide kolleegiumi ette kaitsmisele.  Kui see on kaitstud ja on selge, et ta on märter ja elanud püha elu ja inimesed eestis väga austavad teda ja palvetavad tema poole, ja palveid on kuulda võetud, siis kardinalide kolleegium teeb ettepaneku Rooma paavstile, kas kuulutada õndsaks või oodata või midagi veel täiendada. 

Keskeltläbi sellise juhtumi puhul peaks olema 2 aastat piiskopkondlikku tööd ja 2 aastat Rooma faasi tööd. Praegu tegeleme sellega, et enne paavsti tulekut saaks need dokumendid Rooma viidud. 

Ilmselt tead sina Eestis praegu kõige rohkem piiskop Profittlichist.

Mina ja teised komisjoni liikmed oleme andnud vaikimise vande, on teatud asjad, mida ma saan rääkida, ja teatud asjad, mida ma ei saa rääkida. Aga oleme rääkinud ajaloolastega ning kirjastuselt heakskiidu saanud, et avaldada tema kirjade, artiklite ja jutluste kogumik. Tundub, et Profittlichi sõna on tugev ja see mõjub ka tänapäeval üsna aktuaalselt.

Aga ajaloolist uurimust praegu protsessi ajal kindlasti avaldada ei saa. Kuna ta suri vanglas enne, kui otsus täide viidi, siis ma pidin uurima Venemaa vanglate ajalugu, nende tingimusi, konsulteerima ajaloolastega, kes on Kirovi vanglas käinud. See oli vaimselt väga pingeline töö. Ma loodan, et kunagi, kui ta kuulutatakse õndsaks, siis ma saan sellest täpsemalt rääkida. 

Aga niipalju, kui sa saad rääkida, milline piiskop oli Eduard Profittlich?

Ta oli väga töökas, ta väga usaldas inimesi, siiralt usaldas. Ma arvan, et isikuomadustelt oli ta ääretult aus. Väga lihtne ja aus inimene, kes tahtis meie kirikut üles ehitada ja tegi selle jaoks kõik võimaliku. Ma olen kogunud paljude inimeste tunnistusi, kes kinnitavad täpselt sedasama, et ta oli hästi siiras inimene, kes tuli ja pühendas ja andis endast kõik, et katoliku kogukond kasvaks Eestis.

Ta ka luges palju. Ta õppis ära nii poola kui eesti keele, ta oli väga pühendunud. Ta käis väga avatult inimestega läbi, käis inimestel külas, ja mitte ainult katoliiklastel, vaid ka perekondades, kes ei olnud katoliiklased. Aga ta ei hakanud kunagi usupropagandat tegema või katoliiklust peale suruma, mitte kunagi. Lihtsalt tema olemus oli nii tore ja lihtne ja avatud, et inimesed hakkasid ise tundma huvi, mis see katoliku usk on. Ma arvan, et ta oli tohutult suure empaatiaga inimene, kelle siiras olek tõigi väga palju inimesi kiriku juurde. Ta hakkas kasvatama seda kogukonda, mis oli alguses ainult poola töölised, nii, et 1939ks aastaks oli juba mitu tuhat katoliiklast. See on see, mida ma praegu võin öelda selle kohta, kes ta oli.

Mida meie saame teha, et kaasa aidata õndsakskuulutamise protsessile?

Palvetada! Ainult palvetada. See on iga katoliiklase tunnus - palvetada. Ja kui palvetada, siis see palve võiks olla konkreetne, samamoodi siiras ja avatud südamega palve. Kui Eduard armastas meie kirikut nii väga, et tegelikult andis oma elu meie eest, siis ma usun, et ta armastab praegugi taevas meid nii väga, et me peaksime rohkem pöörduma tema poole ja rohkem mõtlema selle peale, kes ta oli. See ei tähenda, et kõik peaksid nüüd leidma empaatilise suhte tulevase pühakuga, aga ma arvan, et kes vähegi tema kohta on lugenud ja uurinud, ja kes usub Jumalasse, see tõenäoliselt ka leiab tee tema läbi rääkida.

25. septembril paavst on Eestis. Kuidas see päev praeguste plaanide kohaselt välja näeb?

Ma ausaltöeldes ei tea, kuidas see päev välja näeb, aga ma arvan, et see saab olema üks suur ja rõõmurikas päev. Aga see, mis sinna ümber käib - korralduslik pool - see on väljakutse kõigile. Kõik katoliiklased võiksid kuidagi vaimselt valmistuda selleks ja isiklikult kaasa aidata, kas vabatahtlikkusega või palvega või mingil kolmandal tasemel. See on meie kõigi asi teha, mitte ainult ühe grupi inimeste asi. Igasuguse nõu ja jõuga võib alati minu poole pöörduda. Ja me ei räägi ainult sellest, et paavst tuleb, kohtub katoliiklastega ja peab Missa, siin on lisaks tegu riigivisiidiga, mis tähendab, et vastutuse tase on hoopis teine.

Aga ettevalmistused lähevad hästi. Praegu valmistun ette kahe olulise inimese siia saabumiseks. Üks neist on liturgia eest vastutav monsenjöör Guido Marini, kes on alati paavsti vasakul käel ja mitte kunagi sealt ei lahku, ja teine on pressidirektori asedirektor – konkreets visiidi eest vastutaja, kellega tuleb kõik asjad selgeks rääkida. Me oleme korduvalt kohtunud, aga praegu ta tuleb esimest korda Eestisse, et vaadata, kuidas kõik toimib. See on praktiline pool. Aga teiselt poolt Kirik aina enam püüab omalt poolt anda sellele visiidile sisu, mis ei ole teps mitte kerge ülesanne. Praegu me proovime samm-sammult, läbi erinevate ürituste ja artiklite tuua lähemale paavstluse olemust, kiriku olemust, katoliku kogukonda Eestis, seda, mida me siin teeme, kuidas toimib Püha Tool Roomas.

Tõenäoliselt need, kes visiidist osa saavad, ei pane tähele, et iga samm ja liigutus võetakse telepilti. Sinna läheb praegu minu põhiline energia. Ma vastutan selle eest, et kui lennuk pilvedest hakkab paistma, peab see jõudma eetrisse, ja niikaua, kuni lennuk jälle läheb ära tagasi pilvedesse – tagasiteel Rooma. Ühelt poolt peab vatikani meedia teistele maailma katoliiklikele kanalitele edastama live telepildi, mille jaoks tuleb siia tiim ja ehitab jaamad üles, ja teiseks võtab ERR filmi selle, mis jõuab meie vaatajate eetrisse. See tähendab, et ehitatakse üles stuudio, leitakse kommentaatorid. Ma lähen kohe ERR-i meeskonnaga Rooma, sest enne visiiti teeme erisaate,  ning pärast on ka järelsaade, kus peab olema tunniajaline sisu.

Teine kõige keerulisem asi on rahvusvaheline press - paavsti lennukis on 75 ajakirjanikku, kellele tuleb tagada vastuvõtutingimused. Nemad on need, kes annavad reportaažid, võtavad intervjuusid, kommenteerivad, nii et paavsti sõnum läheb siit kohe kogu maailma. Nad tahavad teada kõike võimalikku Eestist, Eesti kiriku kohta, ja selleks ma pean olema valmis. Selle kaudu peegeldub kogu maailmale meie olemus ja sõnum, siin väikesel Maarjamaal.

Kuidas me siia jõudsime, et paavst tuleb Eestisse, kus on üks maailma väiksemaid katoliiklaste kogukondi?

Seda tuleb paavstil endalt küsida. Sellel on kindlasti mitmeid põhjuseid, aga seda teab paavst ise, miks ta Balti riigid on valinud. Ma arvan, et ta varsti annab sellest ka teada. Täpselt kuu aega tagasi ma kohtusin temaga, ning kui ma tutvustasin, kes ma olen ja kust ma tulen, siis ta oli hästi rõõmus, et oh, Eestist jah? Ma tulen teie juurde! Mulje oli umbes selline, et praegu me siin pikemalt ei räägi, küll Eestis hiljem. Kokkuvõtlikult me palvetasime visiidi eest ja ta oli väga rõõmus, et saab siia tulla.

Kuigi see on diplomaatiline ja ametlik visiit, on see eelkõige ikkagi see, et Peetrus on meie Maarjamaal. Et me näeme, et altari juures on Jeesuse ja Peetruse kohtumine meie enda kodus. See on minu jaoks kõige olulisem selle viidi puhul. Seda ei tohi ära unustada, sest ta on spirituaalne ja moraalne autoriteet, ja nii tuleb teda ka vastu võtta. 

Mis on hea on see, et kuigi eesti pole üldse katoliiklik maa, ja meedia kajastab alati seda, kui on mingi probleem, siis praegu, vaadates, kellega ma koostööd teen, kelle seas on väga erinevaid partnereid, on respekt Püha Isa suhtes päris suur ja kõik tahavad anda just sisulist panust omalt poolt selle visiidi jaoks. See koostöö kuidagi nagu puudutab  iga osapoole südant.

No comments:

Post a Comment