Wednesday, June 27, 2018

Mis on gnostitsism ja kust me seda tänapäeval leida võime?

Tõlgime isa Thomas G. Weinandy OFM Cap artikli leheküljelt The Catholic Thing

Tänapäeval arutatakse palju uue gnostitsismi üle Katoliku Kirikus. Osa sellest, mida kirjutatakse, on abiks, kuid suur osa sellest, mida kirjeldatakse selle hereesia taastulekuna, omab vähe seost enda iidse eellasega. Enamgi veel, omistades seda vana hereesiat erinevatele kildkondadele katoliiklaste seas on üldiselt liigutud vales suunas. Et tuua mõningat selgust neognostitsismi üle peetavasse arutellu, tuleb kõigepealt aru saada vanast gnostitsismist. 

Iidsel gnostitsismil oli palju vorme ja väljendusi, mis olid tihti üksteisega kokkukeerdunud, kuid mõned peamised põhimõtted on eristatavad: 

* Esiteks tunnistab gnostitsism radikaalset dualismi: "mateeria" on kõige kurja juur ning "vaim" on kõige hea jumalik läte

* Teiseks, inimolendid koosnevad nii mateeriast (keha) kui ka vaimust (mis tagab juurdepääsu jumalikule)

* Kolmandaks, "pääste" tähendab tõelise teadmise (gnosise) omandamist; valgustust, mis lubab progresseeruda kurjast materiaalsest maailmast vaimulikku reaalsusesse ning lõpuks osadusse mittemateriaalse kõrgeima jumalusega

* Neljandaks pandi ette erinevaid "gnostilisi lunastajaid", kellest igaüks väitis omavat sellist teadmist ning pakkus juurdepääsu sellele "päästvale" valgustusele.

Ülaltoodu valguses langesid inimesed kolme kategooriasse: 1) ainelised või lihalikud inimesed, kes on materiaalses või kehalises maailmas nii vangis, et on võimetud "päästvat teadmist" vastu võtma; 2)  psüühilised või hingelised inimesed, kes on osaliselt piiratud lihaliku reaalsusega ning osaliselt vastu võetud vaimu valitsusalasse. ("Kristlikus gnostitsismis" on selleks need, kes elavad pelga "usuga", sest neil ei ole täielikult jumalikku teadmist. Nad ei ole täielikult valgustatud ning peavad seega toetuma sellele, mida nad "usuvad"). 3) viimaks on olemas inimesi, kes on võimelised täielikuks valgustatuseks, gnoosiseks, sest neil on täielikult olemas jumalik teadmine. Päästva teadmise vahendusel saavad nad end täielikult vabastada kurjast materiaalsest maailmast ning tõusta jumalikuni.

Nad elavad ja saavad päästetud mitte "usu", vaid "teadmise" põhjal.

Võrreldes iidse gnostitsismiga näib see, mida praegu esitatakse neo-gnostitsismina kaasaegses katoliikluses, segase ja mitmetimõistetavana, nagu ka valesti suunatuna. Osasid katoliiklasi süüdistatakse neo-gnostitsismis, kuna nad väidetavalt usuvad, et saavad päästetud, kuna alluvad paindumatutele ja elututele "doktriinidele" ning järgivad rangelt jäika ja armutut "moraalikoodi". Nad väidavad end "teadvat" tõde ning seega nõuavad, et sellest peab kinni pidama ja sellele peab alluma. Need "neognostilised" katoliiklased ei ole väidetavalt avatud Vaimu uutele liikumistele kaasaegses Kirikus. Viimasele viidatakse tihti kui "uuele paradigmale".

Tõesti tunneme me kõik katoliiklasi, kes käituvad, justkui oleksid teistest ülimad, kes eputavad enda täiuslikuma arusaamaga dogmaatilisest või moraaliteoloogiast, et süüdistada teisi lodevuses. Sellises õiglaslikus teistele hinnangute andmises ei ole mitte midagi uut. Kuid see patune ülimuslikkus langeb otse keset uhkuse kategooriat ega ole ise gnostitsismi vorm.

Seda oleks õige kutsuda neognostitsismiks ainult siis, kui need, keda selles süüdistatakse, pakuksid "uut päästvat teadmist", uut valgustust, mis erineb Pühakirjast nii, nagu seda traditsiooniliselt on mõistetud, ning mida elav magisteeriumi traditsioon on autentselt õpetanud.

Sellist väidet ei saa teha "doktriinide" vastu, mis, kaugel sellest, et olla elutud ja abstraktsed tõed, on katoliikliku usu kesksete reaalsuste imepärased väljendused - Kolmainsus, lihakssaamine, Püha Vaim, Kristuse tõeline kohalolek Euharistias, Jeesuse armastuskäsk Jumala ja ligimese suhtes, mida peegeldavad kümme käsku, jne. Need "doktriinid" defineerivad, mis Kirik oli, on ja milleks ta alati jääb. Need on doktriinid, mis teevad ta üheks, pühaks, katoolseks ja apostellikuks.

Enamgi veel, need doktriinid ja käsud ei ole mingi esoteeriline eluviis, mis orjastavad inimesi irratsionaalsete ja armutute seadustega, mis kehtestatakse väljaspoolt türanliku autoriteediga. Pigem on needsamad "käsud" andnud Jumal enda halastavas armastuses inimkonnale, et kindlustada meile püha jumalasarnane elu.

Jeesus, Isa lihakssaanud Poeg, on meile lisaks ilmutanud eluviisi, kuidas me peame elama tema kuningriigi ootuses. Kui Jumal ütleb meile, mida me mitte kunagi ei tohi teha, kaitseb ta meid kurja eest; kurja eest, mis võib hävitada meie inimlikud elud - elud, mille ta lõi enda näo järgi ja enda sarnaseks.

Jeesus päästis meid patu hävingust läbi enda kannatuse, surma ja ülestõusmise, ning ta valas välja enda Püha Vaimu just selleks, et võimaldada meil elada tõeliselt inimlikku elu. Propageerida seda eluviisi ei tähenda uue päästva teadmisega lagedale tulekut. Iidses gnostitsismis oleks usuinimesi - piiskoppe, preestreid, teolooge ja ilmikuid - kutsutud "psüühilisteks". Gnostikud vaataksid nende peale ülalt alla just sellepärast, et nad ei kuuluta ühtki unikaalset või esoteerilist "teadmist". Nad on sunnitud elama Jumala ilmutuse usus, nii nagu seda on mõistnud ja ustavalt edasi andnud Kirik.

Need, kes ekslikult süüdistavad teisi neognostitsismis, soovitavad siis, kui nad seatakse vastamisi päriselu doktrinaalsete ja moraalsete teemade reaalsusega, et on vajalik isiklikult otsida seda, mida Jumal tahab, et nad teeksid. Inimesi julgustatakse omaette kaalutlema parima tegutsemisviisi üle moraalses dilemmas, kus nad omaenda eksistentsiaalses kontekstis asuvad - selle üle, mida nad on võimelised antud ajahetkel tegema. Sel moel määrab indiviidi enda südametunnistus, tema isiklik suhtlus jumalikuga, millised moraalsed nõudmised kehtivad indiviidi isiklikes tingimustes. Seda, mida õpetab Pühakiri, mida väitis Jeesus, mida on Kirik edasi andnud läbi tema elava magisteeriumi traditsiooni, ületab kõrgem "teadmine", edasijõudnud "valgustus".

Kui täna on Kirikus mingi uus gnostiline paradigma, siis tundub, et see oleks siin. Tulla lagedale selle uue paradigmaga tähendab kuulutada, et ollakse tõeliselt "teadlikud", et omatakse erilist juurdepääsu sellele, mida Jumal ütleb meile kui indiviididele siin ja praegu, isegi kui see läheb kaugemale ning võib isegi olla vastuolus sellega, mida Ta on ilmutanud kõigile teistele Pühakirjas ja traditsioonis.

Minimaalselt ei tohiks keegi, kes kuulutab sellist teadmist, naeruvääristada neognostikutena neid, kes kõigest elavad "usu" järgi Jumala ilmutusse, nii nagu selle on esile toonud Kiriku traditsioon.

Ma loodan, et kõik see toob mõningast selgust praegusesse kiriklikku diskussiooni kaasaegse "katoliikliku" gnostitsismi üle, asetades selle kohasesse ajaloolisesse konteksti. Gnostitsismi ei saa kasutada epiteedina nende "valgustamatute" usklike vastu, kes kõigest proovivad käituda, Jumala armu abil, nii nagu Kiriku jumalikult inspireeritud õpetus neid käituma kutsub.

No comments:

Post a Comment