Tuesday, July 3, 2018

Kardinal Ratzinger armulaua andmisest lahutatud ja uuesti abiellunutele

Tõlgime osa Usudoktriini kongregatsiooni 1998. aasta dokumendist, mille võib leida Vatikani koduleheküljelt. Tollane Usudoktriini kongregatsiooni prefekt Joseph Ratzinger, tulevane paavst Benedictus XVI võtab seal kokku ning vastab viiele levinud argumendile Kiriku praktika vastu, mis keelab anda armulauda lahutatud ja uuesti abiellunud inimestele (va juhul, kui nad elavad koos "nagu vend ja õde"). Tõlgime Ratzingeri viiest väljatoodud punktist kaks.

Tegu ei ole ametliku tõlkega. Teksti aitavad paremini mõista lisatud kommentaarid.

***

Joseph Ratzinger, On the Pastoral Care of the Divorced and Remarried, LEV, Vatican City 1998, pp. 20-29. 

Usudoktriini kongregatsiooni 1994. aasta 14. septembri kiri, mis puudutas armulaua vastuvõtmist lahutanud ja uuesti abiellunud usklike puhul, leidis elavat vastukaja paljudes Kiriku osades. Paljude positiivsete reaktsioonide kõrval kõlas ka rohkem kui mõni kriitiline hääl. Põhilised vastuväited Kiriku õpetusele ja praktikale on allpool visandatud lihtsustatud vormis.

/.../

3. Paljud soovitavad lubada erandeid Kiriku normile traditsiooniliste põhimõtete epikeia[1] ja aequitas canonica[2] alusel.

Öeldakse, et teatud abielulisi juhtumeid ei saa käsitleda välisel foorumil. Mõned väidavad, et Kirik ei peaks lihtsalt toetuma juriidilistele normidele, vaid vastupidi, peaks austama ja tolereerima indiviidi südametunnistust. Nad ütlevad, et teoloogilised ideed epikeia ja aequitas canonica võivad õigustada, nii moraaliteoloogiliselt kui juriidiliselt, südametunnistuse otsust, mis erineb üldisest normist. Eriti sakramentide vastuvõtmisesse puutuvalt väidavad nad, et Kirik peaks paar sammu edasi astuma ning mitte lihtsalt usklikele keelde väljastama.

Professor Marcuzzi ja professor Rodríguez Luño kaastöö heidab valgust sellele keerulisele probleemile. Selle jaoks tuleb kolm uurimisvaldkonda teineteisest selgelt lahus hoida:

a. Epikeia ja aequitas canonica eksisteerivad inimlikus ja puhtalt kirikliku olulisusega normide sfääris, aga neid ei saa rakendada normidele, mille üle Kirikul ei ole mitte mingisugust omavolilist autoriteeti. Abielu lahutamatus on üks neist normidest, mis läheb tagasi Kristuse endani ja milles seega tunneme ära jumaliku seaduse normi. Kirik ei saa kinnitada pastoraalseid praktikaid - näiteks sakramentaalseid praktikaid - mis lähevad vastuollu Issanda selgete korraldustega.

Teiste sõnadega, kui kahe lahutatud ja uuesti abiellunud uskliku eelnev abielu oli kehtiv, ei saa mitte mingitel tingimustel nende uut ühendust pidada seaduslikuks ja seega sakramentide vastuvõtmine on olemuslikult võimatu. Indiviidi südametunnistus on kohustatud seda normi järgima ilma eranditeta[3].

b. Sellele vaatamata on Kirikul autoriteet selgitada neid tingimusi, mis peavad täidetud olema, et abielu saaks pidada lahutamatuks selles mõttes, milles seisnes Jeesuse õpetus. Kooskõlas Pauluse väitega 1 Kor. 7 sätestas ta, et ainult kaks ristitud kristlast saavad siseneda sakramentaalsesse abiellu. Ta arendas välja seadusliku arusaama Pauluse privileegist[4] ja Peetruse privileegist[5]. Mis puutub porneia tingimusse Matteuses ja apostlite tegudes 15:20, sätestati tõkestused abielule[6]. Edasi muudeti abielu annuleerimise alused aina selgemaks, ning protseduuride süsteem töötati detailselt välja. Kõik see aitas arusaama abielu lahutamatusest täpsemini piiritleda ja sõnastada. Võib öelda, et sel moel lubas ka läänekirik oikonomia[7] põhimõtet, kuid puudutamata abielu lahutamatust kui sellist. Edasine juriidiline areng 1983. aasta kanoonilises seaduses liikus samas suunas, andes osapoolte tunnistustele usaldusväärsuse kaalu. Seega, vastavalt antud ala ekspertidele, näib, et juhtumid, kus abielu mittevaliidsust ei ole võimalik menetluse käigus näidata, on praktiliselt kõrvaldatud.

Kuna abielul on fundamentaalne avalikult kiriklik iseloom ning kehtib aksioom nemo iudex in propria causa (keegi ei ole kohtunik iseenda puhul), peab abielulisi juhtumeid lahendama välisel foorumil. Kui lahutatud ja uuesti abiellunud usklikud usuvad, et nende eelmine abielu ei olnud kehtiv, on nad seega kohustatud pöörduma kompetente abielukohtu poole, et küsimust uuritaks objektiivselt ja arvesse võttes kõiki juriidilisi võimalusi.

c. Mööndavasti ei saa välistada, et abielujuhtumites tehakse vigu. Mõnel pool maailmas ei ole ikka veel hästifunktsioneerivaid abielukohtuid. Vahetevahel kestavad sellised juhtumid ülemäära kaua. Mõnikord lõppevad nad küsitava tulemusega. Siin näib, et epikeia rakendamine sisemisel foorumil ei ole algusest peale välistatud. See ilmneb Usudoktriini kongrekatsiooni 1994. aasta kirjast, kus väideti, et uued kanoonilised viisid abielu tühisuse kindlakstegemisel peaksid "nii palju kui võimalik" välistama kõrvalkaldumist tõest, mida juridiilises protsessis kontrollitakse (cf. No. 9). Mõned teoloogid on arvamusel, et usklikud peaksid rangelt alluma isegi sisemisel foorumil juriidilistele otsustele, mida nad usuvad ekslikud olevat. Teised jäävad selle juurde, et siin on erandid sisemisel foorumil võimalikud, sest juriidiline foorum ei tegele jumaliku seaduse normidega, vaid pigem kirikliku seaduse normidega. Igatahes vajab see küsimus edasist õppimist ja selgitamist. Mööndavasti  tingimused, mis lubaksid erandit, peaks sätestama väga täpselt, et vältida meelevaldsust ja kaitsta abielu avalikku loomust, eemaldades sellest subjektiivsed otsused.

/.../

5. Paljud vaidlevad, et Kiriku seisukoht lahutanud ja uuesti abiellunud usklike puhul on ülemäära legalistlik ega ole pastoraalne.

Hulk kriitilisi vastuväiteid Kiriku doktriinile ja praktikale puudutavad pastoraalseid küsimusi. Mõned näiteks ütlevad, et kiriklikes dokumentides kasutatud keel on liiga legalistlik, et seaduse jäikus võidutseb dramaatilise inimsituatsiooni mõistmise üle. Nad väidavad, et tänapäeva inimene ei ole enam võimeline sellist keelt mõistma, et Jeesus oleks avatult kuulanud inimeste vajadusi, eriti ühiskonnas marginaliseeritute omi. Nad ütlevad, et Kirik seevastu teeb end kohtunikuks, kes ei luba haavatud inimesi sakramentide ja teatud avaliku vastutuse juurde.

Võib valmilt tunnistada, et aeg-ajalt näib Magisteeriumi väljenduslaad raskesti mõistetav. Jutlustajad ja katehumeenid peavad selle tõlkima keelde, mis inimesi nende vastavates kultuurilistes keskkondades kõnetab. Kiriku õpetuse olemuslikku sisu peab selles protsessis siiski alal hoidma. Seda ei tohi lahjendada väidetavalt pastoraalsetel põhjustel, sest see kannab endas ilmutatud tõde.

Kahtlemata on Evangeeliumi nõudmisi sekulariseeritud inimestele keeruline arusaadavaks teha. Kuid see pastoraalne raskus ei tohi viia kompromissile tõe arvelt. Entsüklikas Veritatis Splendor lükkab Johannes Paulus II selgelt tagasi need nii-öelda pastoraalsed lahendused, mis on vastuolus magisteeriumi avaldustega (cf. ibid. 56).

Edasi peab seoses Magisteeriumi seisukohaga lahutanud ja uuesti abiellunute puhul rõhutama, et Kiriku hilisemad dokumendid ühendavad väga tasakaalukalt tõe ja armastuse nõudmised. Kui varasematel aegadel säras armastus tõe valguses väga vähe, siis tänapäeval on suur oht, et armastuse nimel tõde kas vaigistatakse või minnakse temaga kompromissile. Kindlasti võib tõe sõna olla valus ja ebameeldiv. Kuid see on tee pühadusele, rahusse ja sisemisse vabadusse. Pastoraalne lähenemine, mis tõeliselt tahab inimesi aidata, peab alati põhinema tõel. Lõpuks saab üksnes tõde olla pastoraalne. "Ning te tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid" (Johannese 8:32).

[1] Epikeia on printsiip eetikas, mille kohaselt võib seadust rikkuda suurema hea saavutamise nimel.
[2] Aequitas canonica eesmärk on saavutada harmoonia kirjapandud seaduse ja konkreetses olukorras vajamineva seadusliku hinnangu vahel, mille eesmärk on eksisteeriva seaduse mõõdukamaks muutmine.
[3] (Originaalmärkus) Cf. Angel Rodríguez Luño, L’epicheia nella cura pastorale dei fedeli divorziati risposati, ibid., pp. 75-87; Piero Giorgio Marcuzzi, S.D.B., Applicazione di "aequitas et epikeia" ai contenuti della Lettera della Congregazione per la Dottrina della Fede del 14 settembre 1994, ibid., pp. 88-98; Gilles Pelland, S.J., La pratica della Chiesa antica relativa ai fedeli divorziati risposati, ibid., pp. 99-131.
[4] 1 Kor 7:12-15: "Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi, sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid kutsunud elama rahus." Kirik on mõistnud neid sõnu niimoodi, et kui üks abielu osapooltest on vastu võtnud kristliku usu, aga teine jääb uskmatuks ja ei ole nõus kristlasega rahus elama, ei ole usklik seotud abielu külge ja on vaba. Innocentius III kuulutas autoriteetselt, (IV Decretal., xix, 7, in cap."Quanto"), et pöördunul on õigus soovi korral siseneda teise abiellu, tingimusel, kui uskmatu ei soovi temaga koos elada või kui kooselu põhjustaks jumalateotust või pattu.
[5] Peetruse privileeg käib olukorra kohta, kus abielus on üks osapool algusest peale kristlane. Ka sellise abielu võib õiglasel põhjusel lahutada. Seda nimetatakse "Peetruse privileegiks", sest õigus sellist abielu lahutada on ainult Roomal.
[6] Matteuse 19:9, "Aga mina ütlen teile: Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu, ja kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu". Seda näivat "erandit" abielu lahutamatusele on seletatud mitut moodi. Üks levinud arvamus on, et korrektne tõlge peaks olema "...välja-arvatud, kui abielu on ebaseaduslik", sest kreekakeelne sõna porneia tähendab ebaseaduslikku vahekorda, samas kui abielurikkumist tähistatakse sõnaga moicheia. Seega kirjakoha tõeline mõte võib seisneda selles, et ebaseaduslikult sõlmitud abielu on niikuinii tühine. Selle nüansi väljatoomine Matteuse evangeeliumis võib tuleneda Jeesuse aja spetsiifilistest oludest, kus Moosese seadused keelasid teatud veresuguluses või seaduslikus suhtes inimestel abielluda: sellistele abieludele viidati kui porneiale, intsestile. Mõned rabid lubasid juutlusesse pöördunud paganatele sellistesse abieludesse jääda, Jeesus aga keelas selle. Sarnase keelu leiame apostlite tegude raamatust, 15:20: "...vaid neile tuleb kirja teel teatada, et nad hoiduksid ebajumalate rüvedusest ja pilastusest ning lämbunud loomadest ja verest."
[7] Need idakirikud, mis end Roomast lahutasid, on hiljem välja töötanud lisaks akribia põhimõttele ehk ustavusele ilmutatud tõe suhtes ka oikonomia põhimõtte ehk heatahtliku leebuse "keerulistes olukordades". Sellele toetudes lubavad nad usklikul sõlmida kuni kolm abielu, kuigi teised kaks erinevad esimesest ja kannavad endas patukahetsuse märki. Isa Ratzingeri sõnul aga ei saa Katoliku Kirik seda praktikat üle võtta, kuna see on keerulise ajaloolise protsessi tulemus, mis muutub üha liberaalsemaks ja seega kaugeneb Issanda sõnadest.

No comments:

Post a Comment